/nginx/o/2008/07/30/61106t1h8475.jpg)
Kooliaasta alguses on heaks traditsiooniks üle vaadata laste ja noorte kasvamise ning kasvatamisega seonduv: mida võiks, saaks ja tahaks igaüks meist teha, et tuleviku Eesti saaks parem?
Indrek Koemets: liiga kallid lapsed?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib üsna julgelt väita, et lapsed ja noored ei saa tänapäeva liikluses kannatada enam seetõttu, et nad lihtsalt ei teadnud, kus ja kuidas võib teed ületada või kellel on mingi manöövri puhul eesõigus.
Infot on ümberringi meeletult. Kodu, kool, ajakirjandus ja virtuaalkeskkond pakuvad seda nii palju, et laps paratamatult ei suuda kõike vastu võtta ning olulist ebaolulisest eristada.
Seetõttu peame rohkem valima, millest ja kuidas rääkida ning milliseid sõnumeid rõhutada. Tänapäeva liikluskeskkond on sedavõrd kirju ja keeruline, et esivanematelt päritud ohutusalased juhtnöörid stiilis «vaata, et sa auto alla ei jää» on ilmselgelt ebapiisavad.
Ülekäigurada on õige teeületamise koht küll, aga kuidas siiski ohutuses tegelikult veenduma peab? See on vaid üks valusaid probleeme, mille lahendamist liikluseksperdid soovitavad lastele väga läbimõeldult õpetada. Parim koht eakohaste teadmiste andmiseks, kordamiseks ja täiendamiseks on ikkagi keskkond, kus laps või noor koos eakaaslastega viibib – kool, huvikeskus, virtuaalruum.
Liiklusalane harimine ei ole lihtsam matemaatika või keemia õpetamisest ja neis ainetes hättajäämise põhjusi vaagides oleks ju jabur välja tulla avaldusega, et vastutama peaks hoopis kodu.
Kui me tõepoolest hoolime oma laste turvalisest tulevikust, peame leidma kooliprogrammis ruumi liikluskoolitusele, mille käigus õpitakse liiklema jalakäijana ning omandatakse oskused ning juhiluba jalgratta, rolleri ja auto juhtimiseks.
Seni on lootused suuresti pandud lapsevanemale ja kahetsusväärselt suure hulga meie vähestest lastest nopib loodusliku valiku julm haare. Kas tõesti peame ellujäämisõpetuse andmist ka edaspidi liiga kalliks?
Kuhu tõmmata liigohtliku, enesehävitajaliku ja normaalse käitumise piir? Mitu kilomeetrit kiiruseületamist, mitu klaasi veini, kui valjuhäälne kärkimine kaasinimese peale on veel normaalne? Erinevaid seisukohti ja argumente leidub palju. Siiski on olemas olukordi, kus vahetegemine on äärmiselt lihtne ja paistab selgelt välja ka lastele.
Liikluses on selliseks turvavarustuse kasutamine. Turvavöö ja turvatoolide kasutamise suhtes on meie käitumisharjumused paranenud. Loodetavasti ei johtu see enam vaid trahvihirmust – järjest sagedamini näevad politseinikud, kuidas selget ja lihtsat nõuet eiranud inimesel hakkab häbi oma arutu käitumise pärast.
Hoopis haledam lugu on aga nii jalgratturitel kui ka rulluisutajatel kiivri kandmisega. Tegemist on kahetsusväärselt selge näitega, et Eesti ei kuulu veel nende ühiskondade hulka, kus iseenda ning oma lähedaste turvalisuse eest hoolitsetakse valdavalt ilma seaduse käsuta ning politseihirmuta.
Pole ju Eestis kiivri kandmine jalgratturile kohustuslik ja kaitsevahendita ringisõitvate inimeste suur hulk näitab halastamatult, kui vähe me iseendast ja kõiges täiskasvanuid jäljendada püüdvatest lastest hoolime. Täiesti mõttetu on üritada kaitsekiivri kasulikkust ja vajalikkust lapsele selgeks teha, kui täiskasvanust agitaator ise kiivrit ei kanna.
Ometi saaksime eeskujuga kaasa aidata, et vähem oleks jalgrattaga õnnetusse sattunud lastel peatraumasid ning seda kõige rängemat, surma. Rattasõidule või rulluisutama minnes tuleb maha suruda laiskus ja mugavus ning panna pähe kaitsekiiver. Või peame edaspidigi sellist pisikest eneseohverdust laste nimel liiga kalliks?