Verni Loodmaa: viisaastak nelja aastaga

Verni Loodmaa Foto: Pm

Tartu linnavolikogu kuuenda koosseisu aeg on peagi ümber saamas. 2005. aasta oktoobris valitud volikogudele usaldasid valijad sarnaselt riigikoguga neli tööaastat.

Alustada saime majanduse tõusu optimistlikes meeleoludes, praeguseks kujunenud olukord on aga tõenäoliselt pannud nii mõnegi poliitiku soovima, et kohalikud valimised oleksid olnud juba möödunud aasta sügisel.

Viimane aasta läheb justkui kahe ette, arvestades teha tulnud otsuste keerukust ning neist saadud kogemusi.

Järgmise volikogu valimiskampaania stardipauk on tänaseks kõlanud. Seekord näib silmapaistmiseks sobivat isegi kandidaatide nimekirja raekotta toimetamise viis. Rohelised kasutasid hobuvankrit, saab näha, kas mõni nimekiri tuuakse kombainiga otse viljakoristuselt.

Valimisloosungite koostamisel peavad vähemalt rahvaliitlased päris ettevaatlikud olema, kuivõrd nende esindajana on abilinnapea Karin Jaanson oma hiljutises arvamusloos lubaduste andmist võrrelnud liivale rajatud teega.

Lubadused poliitikas

Muidugi võib volikokku pürgida negatiivsele rõhudes, süüdistades ja etteheiteid tehes, ainsaks lubaduseks muuta elu ebamugavaks, nagu ausalt tunnistas Kalle Kulbok.

Roheline kuningriiklane ei ole paraku aegade muutumist päris adekvaatselt tajunud ning püüab endiselt musta kassi pimedas toas. Eks ole siis pettumus avastada, et Tartu juhtimine on avatud ja sugugi mitte valgustundlik.

Olen veendunud, et lubaduste andmine kuulub täiesti loomulikult poliitika ja valimisvõitluse juurde ning hoolikalt läbimõeldud programm selgelt sõnastatud eesmärkidega on demokraatlikus ühiskonnas parim tee oma ideid valijateni viia.

Tartus ei ole tulnud antud lubaduste pärast häbeneda: viimase nelja aasta jooksul on suur osa neist teoks saanud. Nii parematel kui halvematel aegadel oleme üsna hästi teadnud, mida me tahame, mida see maksab, ning osanud ka valikuid teha.

Kui keegi veel ei ole märganud, siis majanduskriisist hoolimata on kerkimas Ahhaa keskus, valmis saab rahvusvahelistele nõuetele vastav Tamme staadion, alanud on Küüni tänava kujundamine linnasüdame atraktiivseks osaks ning koostöös erasektoriga lisandub lasteaiakohti. See loetelu ei ole loomulikult kõike ammendav.

Paljugi ei ole tulnud kergelt. Oleme püüdnud keerulistele tingimustele vaatamata tegutseda tartlaste huvides ning viinud kulutused vastavusse muutunud võimalustega.

Kärpida eelarvest ligi 158 miljonit krooni aasta neljandal kuul, kui väga paljud plaanitud tegevused olid juba käivitunud, ei olnud kerge ülesanne. Saime hakkama. Tulemuseks on see, et linna tulud on siiani laekunud oodatult.

Eelarve sundviskes

Oma osa kokkuhoius oli ka volikogu hüvitiste vähendamisel – numbriliselt küll mitte suur panus, kuid põhimõttelt seda enam.

Hüvitiste kärpimine ei olnud mingi kangelastegu, kuid ka mitte odav populism. Kui see kokkuhoid andis juurde kas või mõned kümned meetrid uut kõnniteed või tasuta saunapäeva, siis on see juba suur asi.

Populism oleks arvata, et volikogu liige ei peaks saama mingit hüvitust. Iga töö eest tuleb tasuda. Küll pean oluliseks, et kehtestasime uue hüvitiste maksmise korra, mis laskis kõik volikogus makstavad tasud lahti keskmisest palgast. Uus volikogu saab ise otsustada, mis tema juhtide töö väärt on, ning selle otsuse eest ka vastutada.

Teatepulk järgmisele volikogule läheb üle ajal, mil päevalehtedes morbiidse innukusega jookseb püsirubriik «Nädalaga lisandus x töötut». Uus volikogu ei saa eriti kohanemisaega ega isegi mitte väga palju vabadust valikuteks, kuivõrd 2010. aasta eelarve on paljuski sundviskes. Küll aga peab ta vastutama.

Selles olukorras on eriti tähtis kunst hoida tasakaalu kõvade ja pehmete väärtuste vahel, et ei jääks ehitamata teed ega närbuks kultuur.

Uue volikogu esmane ülesanne on igati soodustada ettevõtluskeskkonna arengut ning kasvatada linna atraktiivsust, kasutades sealjuures võimalikult tõhusalt Tartu maine kõige traditsioonilisemaid alustalasid – Tartu on ülikoolilinn, Eesti hariduse ja meditsiini keskus.

Ülikooli ja kliinikumi teadustegevus on Tartu tee maailmakaardile. Linn, kus teadlasele, ettevõtjale, õppejõule ja õppurile on loodud head tingimused tegutsemiseks ning kuhu külalised soovivad tulla, on õigel teel keerulises majandusolukorras hakkama saamiseks.

Tarkus etem rikkusest

Peamine alus plaanide seadmisel on linna arengukava. Järjepidevuse kandjana on arengukava lubaduste kogum, visioon, ilma milleta oleks volikogu töö sihitu ekslemine. Küllap on seal helesinist unelmatki, kuid kõrgemate eesmärkideta jääme penni pärast poris tuhnima.

Oli uhke tunne jälgida Tartu lennujaamas esimese Stockholmi lennu saabumist. On see ju hea näide kunagi üsna utoopilisena tundunud unistusest – tänaseks on rahvusvaheline lennuliiklus Tartus tõsiasi.

Sihikindel töö muudab unistusest reaalsuseks ka Aura keskuse ja Vanemuise teatri laienduse, Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ja Tartu linnaosasid ühendava kauaoodatud Ringtee silla.

Kindlasti ei muutu Tartu nõnda rahulikuks linnakeseks, kus volikogul pole enam midagi teha.

Muidugi ei ole enam nii põnevad ajad kui paarkümmend aastat tagasi, mil volikogu otsustas käibele lasta linna oma raha ning kuulutas Tartu Eesti pealinnaks, kuid linna esinduskogu roll ei ole kaugeltki ammendunud. Volikogu ei ole kummitempel.

Hiljuti küttis kirgi see, millise tähendusega ja kelle toodud vabadus peitub uue silla nimes. Valimiskasti juures on varsti kõigil vabadus otsustada, mida nad soovivad järgmiselt neljalt aastalt.

Kindlasti ei täida uus volikogu viisaastaku plaani nelja aastaga ega jõua Tartu ka Euroopa viie rikkaima linna hulka. Kui peame aga meeles tänavuste hansapäevade motot «Tarkus on enam kui rikkus», võib küll lubada, et ka nelja aasta pärast on heade mõtete linnas endiselt uhke ja hää olla tartlane.