Mees nagu orkester, helihark taskus

Saksofonimäng on Riho Leppoja vana armastus, aga väga tihti pole seda pilli välja võtta mahti. Viimatine kord olnud kuid tagasi kolleegide ees. Nüüd sai pill pildistamiseks Tiigi seltsimaja terrassile. Foto: Margus Ansu

Kuigi diplomeid ja aukirju on koorivõistlustelt kogunenud seinatäis, ei aita koorijuhiamet üksi vorsti alla leiba osta, niisiis dirigeerib Riho Leppoja leiva nimel ka Tiigi seltsimaja, pärast paarikümneaastast õpetajakarjääri.

Kuidas suvepuhkus läks?

Kuidagi katkendlik oli see puhkus laulupeo järel, igasugu töiseid ettevõtmisi tuli vahele ja koorilaulu literatuuriga tuli tegelda. Andsin lubaduse hakata tuleval aastal Islandil peetava Põhja- ja Baltimaade laulupeo Eesti kooride kunstiliseks juhiks, sellele repertuaari valimine nõudis aega.

Puhkus oli ikka ka, selline kodune: remonditöid, aiatöid – mul on oma maja Karlovas Alevi tänavas. Puhkusereisiks mahti ega tahtmistki ei jäänud. Saaremaa ooperipäevadel sai siiski käidud ja õdedel-vendadel külas Paides ja Mustlas.

Kas koorijuhile on aeg laulupeoni ja pärast väga erinev?

No ikka jah. Laulupeo nimel tuleb mujalt tagasi tõmmata, repertuaar on mahukas. Aga laulupidusid on juba üksjagu olnud, raskust ei tundnud. Üks koor mul on, sellega jõuab tegelda.

Elu jooksul olete olnud seotud mitme kooriga, kas üks koor on dirigendile paras?

Minu puhul paras ja maksimaalne, põhitöö kõrvalt rohkem ei jõuaks. Või kui, oleks tulemus lahjem ja see mind ei rahuldaks.

Kui töötasin koolis – Miina Härma gümnaasiumis 20 aastat –, oli teisi koore ka ja olen juhatanud kõiki kooriliike, mis koolis võimalikud, peamiselt segakoori ja neidudekoori. Nüüd on minemas Tartu noortekooriga 27. hooaeg, see üks on jäänud.

Laulupidu on kooriga liitumiseks suur motivaator, mis muidu lauljaid koos käima ahvatleb?

Teadlik inimene ehk tõesti astub koori, et suurest peost osa saada. Kui seltskond sobib ja varasemast on ka meeldiv kogemus, koorilaul ikkagi pakub ju elamust ja rõõmu lauljale endale, siis jäädakse pidama. Üks asi on kindlasti seltsielu.
Aastaid tagasi oli suur stiimul reisimine. Eks nüüdki ole.

Kas see, kui koorilaulule tehakse liikumine, on kergemeelne või hea?

Täitsa hea, minu meelest. Kõikidele teostele pole see muidugi mõeldav ega sobiv. Mõnel konkursil peetakse lausa halvaks tooniks: odav populaarsuse püüdmine. Laululahingusse see sobib, lisab atraktiivsust.

Kas teil Tallinnas suurel peol ei ole käsi kippunud takti kaasa lööma ja jalg kibelenud pulti suure koori ette?

Noortepeol olen juhatanud Tallinnas kahel korral. Tartus olen suure koori ees olnud. Loomulikult on Eestis palju koorijuhte, kes suudaksid üldlaulupeol koore juhatada.

Noortekoori juures on tegev ka teie abikaasa Kadri, kuidas rolle jagate?

Kunstiline pool on minu õlul. Kadriga muidugi arutame läbi. Kadri teeb head muusikatehnilist tööd, vajadusel on kontsertmeistri või dirigendi rollis.

Muusika tegemise rõõm pole ka teie lastest mööda läinud.

Noorem tütar Maria lõpetas Elleri kooli laulu erialal ja jätkab õpinguid Haagi kuninglikus konservatooriumis. Poeg Markus on eluaeg olnud koorilaulja, lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja Tallinna Ülikooli magistrantuuri tõlke erialal. Elukutseline muusik ei ole, aga tema loodud on ansambel Ur2kam.

Vanem tütar Triin on ka musikaalne ja mängib pilli, aga teda on lapsepõlvest peale saatnud tervisehädad ja ta elab nüüd hooldekodus. Meie käime teda iga nädal vaatamas, tema elab iga kuu nädala kodus.

Mitut instrumenti teie mängite? Saksofon, plokkflööt, trummid, klaver...

Klaverit hakkasin õpima eraviisiliselt Udeva sovhoosi klubijuhataja käe all. Isa oli sovhoosis direktor. Esimene lugu, mis selgeks õppisin, oli Straussi «Ilusal sinisel Doonaul», õpetaja kirjutas käsitsi noodi, sest trükituid ei olnud kusagilt võtta.

Siis tuli puhkpilliorkester, kus mängisin alti ja tenorit, neid suuremaid pasunaid. Keskkoolis 10. klassis läksin klarnetit õppima, nii meeldis, et pooleteise aastaga tegin  läbi muusikakooli viie aasta õppekava.

Tahtsin pillimängu ka edasi õppida, aga konservatooriumi jaoks polnud minu tase piisav.
Astusin sinna koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialale, aga kõrvalt tegin veel altsaksofoni riigieksami. Plokkflööti õppisin ka. Muusikaõpetaja peab ju olema mees nagu orkester.

Nüüd põhitööna Tiigi seltsimaja juhtides täidab teil suure osa päevast hoopiski bürokraatia – riiulites on dokumendikaustu pikas reas.

Eks see tapab küll vahel loomingulise mõtte.

Äkki teeksite kolm koori juurde, Lauri Breede tõestas rahvaülikooli vastse kooriga, et sada uut lauljat oli Tartu linna pealt kerge leida?

Küllap saaksin edasi töötada ka siis, kui pooled kaustad ära viskaksin. Teisalt on ju põhitöö paljuski seotud ka koorilauluga ja laiemalt rahvakultuuriga.

Koorijuhtimisega üksi – kas Eestis kümmet koorijuhtigi on, kes ainult sellest ära elatuvad.
Tartus on kooride tegevustoetuste süsteem noorte- ja pensionärikooride puhul küll hea, aga paratamatult on lauljate osamaksud järjest suurenemas, mõnes kooris viissadagi krooni kuus. Tütre aeroobikatrenni eest maksin ma muidugi ka 500 krooni kuus.

Maal on rahvamaja ülesannet kerge mõista. Millega põhjendate seltsimaja vajalikkust linnas, kus kooskäimise ja harjutuskohti on ju mitmel pool leida?

Võibolla see seltsimaja nimi pole kõige täpsem, meil on küll ka üritusi ja pidusid ning kollektiivid käivad harjutamas. Meie töötajad sellega aga kuigivõrd ei tegele, meil pole ringijuhte nagu maakultuurimajas.

Kaldun arvama, et Tartule oleks vaja suuremat seltsielu keskkonda, kultuurimajalaadset.
Ma ei kujuta ette, kas Tartu vajab seda supersuurt linnahalli, millest vahepeal palju räägiti ja küllap räägitakse veelgi.

Seltsimajas käijatele on muusika ja tants vaheldus argipäevast, mis on teile?

Mulle meeldib pildistada. Kenasid pilte on tulnud palju, aga näitust pole veel olnud. Varem tegin ka sportlikke kategooriamatku. Sealt see pildistamise huvi ka hoogu juurde sai. Vahel olen ka ise mõnes koosluses laulnud. Eks kooritöögi on hobi.

CV

• Sündinud 27. juunil 1953 Türil.
• Keskkooli lõpetanud Paides 1971, Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialal 1976.
• Olnud õpetaja Võnnu ja Puhja keskkoolis, 1976. aastast 20 aastat Tartus Miina Härma gümnaasiumis. Seejärel juhtis kaheksa aastat Lille Maja, Tartu laste ja noorte maja. Aastast 2004 Tiigi seltsimaja direktor.
• Olnud 1980–1982 Tartu Ülikooli Kammerkoori dirigent, aastatel 1993 ja 1997 Eesti noorte laulupidude üldjuht, aastast 2003 Eesti Segakooride Liidu juhatuse liige ja aastast 2009 esimees, aastast 2004 Tartu Kultuurkapitali nõukogu liige.
• Enda loodud Tartu Noortekoori dirigent alates 1983. Võitnud arvukalt auhinnalisi kohti kodu- ja välismaistel koorivõistlustel, sh aastal 2006 «Tuljaku» võistulaulmise, 2005 pärjatud Eesti Kooriühingu poolt aasta kooriks.
• Parteitu, kuid osaleb eelseisvatel valimistel Urmas Kruuse kutsel Reformierakonna nimekirjas.
• Abielus Kadri Leppojaga, kolm täiskasvanud last: Triin, Markus ja Maria.