Lugeja küsib: kuidas äädikakärbsed tekivad ja kuidas neist lahti saada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Teder, Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi putukaökoloog:
Äädikakärbsel on täismoondega arenevale putukale tüüpiline munast, vastsest, nukust ja valmikust (täiskasvanu) koosnev elutsükkel.
Emane äädikakärbes paigutab oma munad vastsete arenemiseks sobivasse keskkonda, näiteks mädanevatele puuviljadele, samuti käärivate vedelike (näiteks mahla) lähedale.
Täiskasvanud emane putukas elab kuni paar nädalat ja võib päevas muneda 3050 muna (kokku kuni 500).
Sigimiseks otsivad nad sobivat paika lõhna järgi nii väike putukas leiab ikka mingi prao, kust sisse pääseda.
Tavaliselt aga ei peagi kärbes ise teed tuppa leidma, enamiku neist toome munade või juba munast koorunud vastsetena koju meie, olgu siis toidupoe puuviljaletist või oma aiast õunapuu alt.
Õues jõuab munetud muna oma arengut alustada ja nii on vaid mõni päev pärast õunte tuppa toomist toas tiivulised valmikud. Tuleb arvestada, et soojas toas areneb äädikakärbes märksa kiiremini kui õunapuu all.
Äädikakärbestest lahtisaamiseks tuleks kõigepealt vabaneda nende arenemiseks vajalikust keskkonnast, eelkõige riknenud puu- ja köögiviljadest. Nii ei teki neid enam ruumis juurde ja ei tule ka väljastpoolt lõhna peale.
Et äädikakärbsed on üsna väikesed, siis on võimalik neid mõneks ajaks eemale tõrjuda ka tugevat tuult tekitades, näiteks ventilaatori abil. Ka äädikakärbeste võimaliku elukeskkonna külmas hoidmine aitab, sest nende arengu kiirus sõltub ümbritsevast temperatuurist.
Juba 17 kraadigi juures kestab areng paarkümmend päeva, vaevalt et kellelgi näiteks külmkapis nii soe on.
Küsi küsimusi: aivar.reinap@tarbija24.ee