Leonid Stolovitši loominguline elurada

Tartu Ülikooli emeriitprofessori Leonid Stolovitši mälestusteraamat «Kohtumised elu radadel» toob silme ette kujutluse läbi paksu asfaldi visalt päikese poole kasvavast rohust.

Leida stalinlikus totaalse surve ühiskonnas oma isiklik nišš ilu ja esteetika süvauurijana on kahtlemata saavutus, mis väärib jäädvustamist memuaarteoses. Seda enam, et autorile on kuhjaga antud ladusat ja mõnusat jutuvestjasoont.

Nagu enamikus mälestusteraamatutes, nii ka Stolovitši teoses on kõige emotsionaalsemad kirjeldused lapsepõlvest ja noorukieast.

Pildid Leningradi blokaadist ja sõjajärgsest Ždanovi-nimelisest ülikoolist on jäädvustatud erksa sulega.

Stalinlikus kõrbes

Lugu sellest, kuidas tundlik noor inimene otsib stalinlikus kõrbes vaimset oaasi, mõjub oma otsekohesuse ja pihtimuslikkusega. Autor kinnitab, et just luuletamine aitas tal blokaadi päevil ellu jääda.

Noore Stolovitši kõige suuremaks vaimseks mõjutajaks polnud mõni ametlik korüfee, vaid «linnahulluks» peetud Valentini-nimeline elektrik Kaasani koolist, boheemlane ja isemõtleja, «kes polnud kuidagi seotud kehtiva võimuga».

Valentin avas noore õppuri ees ukse Platoni, Dante ja Goethe maailma, millest kasvas välja püsiv ja süvenev huvi ilu olemuse ja esteetika seaduspärasuste vastu.

Leningradi antisemiitlike kampaaniate eest Stalini surma eelõhtul Tartusse pagenud Stolovitš leidis siin peagi kindla vaimse tugipunkti.

Äsjases intervjuus memuaariraamatu ilmumise puhul ütleb ta Tartu vaimu kohta: «Tartus puudub pealinna tühine sagimine, siin on võimalik mõelda igavikulistele küsimustele.» (Postimees-Raamat, 21. juuni 2006).

Põhiosa Stolovitši raamatust moodustavad meenutused Tartu ülikoolist 1950.–70. aastatel.

Asudes lahti seletama õppejõudude isiklikke vahekordi ja kemplemisi, näikse autor kohati takerduvat väheolulistesse üksikasjadesse. Ka tuleb ette kaunis subjektiivseid poliitilisi hinnanguid (neile on tähelepanu juhtinud oma retsensioonis 18. augusti Sirbis Rein Ruutsoo).

Ent samas saame teada mõndagi huvitavat näiteks teravatest ideoloogialahingutest Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumängu» ümber (kusjuures Stolovitš asus näidendi veendunud kaitsjate hulka), meeldejäävaid isikukirjeldusi Valmar Adamsist, Rem Blumist («Ma pole kohanud teist sellist inimest, kes oleks teistele inimestele nii kaasa elanud») jt.

Keskmes Lotman

Meenutuste keskmesse tõuseb ootuspäraselt professor Juri Lotman. Temast rääkides on Stolovitš oskuslikult ühendanud Lotmani filosoofiliste vaadete sisuka eritluse rea humoristlike episoodidega, mis annavad suure õpetlase portreele sära ja värvi.

Stolovitši puhul äratab imetlust tema vanapõlve viljakus: sel suvel oma 77. sünnipäeva tähistanud emeriitprofessor on viimase seitsme aasta jooksul avaldanud viis kaalukat raamatut.

Kui meenutada, et tema teoseid on avaldatud Peterburis ja Pekingis, Berliinis ja Belgradis, Buenos Aireses ja Montevideos, siis tundub, et veel mõnigi ta raamat, eriti ehk «Vene filosoofia ajalugu» (Moskva, 2005, 494 lk) vääriks eesti keelde tõlkimist.

 

Raamat

Leonid Stolovitš,

«Kohtumised elu radadel».

Vene keelest tõlkinud Aive Pevkur,

toimetanud Ruth Jürjo.

Kirjastus Ilo,

Tallinn, 2006, 216 lk.