«Selles Eesti linnas on Kirikla-, Lille-, Sauna-, Roosi- ja Naissaar. Kusjuures Roosi- ja Kiriklasaart ühendab Kiisamauru sild, mis on tegelikult veskitamm. Linna Püha Nikolause kirikus asub enamik Tartu Ülikooli pühakoja varadest: altar, kantsel ja kroonlühtrid. Nimetage linn.»
Raamat mitme saarega linna elanike rõõmuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii kõlas mõne aasta eest populaarne mälumänguküsimus, mille vastust pole vähegi teadlikumatel inimestel raske ära arvata. See on nimelt Põltsamaa üks omapäraseima ajalooga linnu Eestis.
Kuningriigi pealinn
Olles keskaja lõpul jõudnud olla isegi avantüristliku Liivimaa vasallkuningriigi pealinn, vajus ta vahepeal vaikellu, et 18. sajandi lõpul muutuda lühikeseks ajaks Eesti olulisimaks tööstuslinnaks ja kultuurikeskuseks Vene riigi esimese eratrükikojaga.
Sellele järgnes taas 150 aastat suhteliselt rahulikumat arengut rahvuslikult tähtsa alevikuna, et Eesti Vabariigi algusaastatel hakata linnaks kujunema.
Helen Piisangu raamat käsitleb perioodi Põltsamaale linna staatuse andmisest kuni Eestile saatusliku 1939. aastani.
Ajakirjanduslikele materjalidele ning teenekate kodu-uurijate Helle Kulli ja Vilja Rootsi kogutule toetudes on ta püüdnud rekonstrueerida «vana head Eesti-aegset» eluolu tolles põneva ajalooga Kesk-Eesti väikelinnas.
Helen Piisangu raamatus on dokumenteeritud tolle aja olulisemaid toimunud ja toimumata jäänud sündmusi.
Tähtsaimaks ärajäänud sündmuseks võib pidada raudtee ehitamist tollesse Kesk-Eesti väikelinna. See oleks andnud linna arengule uue impulsi, kuid jäigi kahjuks üksnes unistuseks.
Mis teevad siis ühest linnast linna? Eelkõige ikkagi inimesed, värvikad isiksused ja nende ettevõtmised.
Sõdadevahelise aja Põltsamaal olid nendeks hilisemast metsavennast linnapea Georg Kold, sakslasest värvikas luteri kiriku pastor Erik Frey, mitmesuguste ettevõtmiste eestvedaja Karl Vervolt, aga ka endine mõisnik Friedrich von Lilienfeld või tagasihoidlik koolimees ja lastekirjanik Reinhold Kamsen jt.
Kodulooline kirjandus
Eestis pole väärilist tähelepanu pööratud sellele võimsale koduloolise kirjanduse taastulekule, mis viimastel aastatel aset on leidnud.
1990. aastate algul tundus, et kodulookirjandus (nii nagu ka algupärane lastekirjandus ja mõned teisedki kirjandusliigid) on välja surnud, kuid tänaseks päevaks on vaikselt ja märkamatult alanud uus koduloolise kirjanduse buum.
Oma kodupaiga ajaloo pealiskaudselgi tundmisel on sageli väga suure emotsionaalse tähtsusega ka muidu ajalookaugele inimesele. Kodulookirjandus ongi kutsutud ja seatud looma seda eripärast tundesidet inimese ja kodukoha vahel.
Ilmselt on tõesti õigus neil teoreetikutel, kes väidavad, et inimese identiteet on kõige tugevam siis, kui identiteedihierarhiad on korrastatud tundes sidet oma kodukohaga, oleme ka paremad eestlased ja võibolla isegi paremad lääne kultuurile iseloomulike väärtuste kandjad.
Kui oleksin põltsamaalane, tunneksin kindlasti uhkust oma kodukoha väärika ajaloo üle, mille üht huvitavaimat perioodi aitab valgustada Helen Piisangu õbluke, kuid sisukas raamat. Nagu näha, lähevad Põltsamaal asjad vähemalt selles suhtes hästi.
Raamat
Helen Piisang, «Põltsamaa linn ajakirjanduse peeglis 19261939».
Põltsamaa muuseumi väljaanne,
kujundanud ja trükkinud ValiPress,
Põltsamaa, 2006, 66 lk.
Mait Talts on Audentese ülikooli akadeemiline sekretär. Ta on avaldanud ajakirjanduses poolsada raamatuarvustust.