/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Spordis on tore see, et saab kõvahäälselt ja kompromissitult olla kellegi poolt ja kellegi vastu, ilma et tolerantsuse diktatuuri alla langevas maailmas vaenulikke süüdistusi kaela sajaks. Või ma eksin? Vaatame Berliinis lõppenud kergejõustiku MM-võistlusi.
Esiteks, kas polnud meeliülendav, et meeste odaviske võitis norralane Andreas Thorkildsen kuubalase Guillermo Martinezi ja kümnevõistluse ameeriklane Trey Hardee samuti kuubalase Leonel Suárezi ees? Sest miski ei valmista mulle rohkem heameelt kui vaba maailma sportlase võit totalitaarse režiimi esindaja üle.
Teiseks, kas polnud rõõmustav, et naiste 3000 meetri takistusjooksu võitis hispaanlanna Marta Domínguez ning aafriklastele jäi parimana vaid pronksmedal? Ja et 20 km käimises suutis nii meeste kui naiste võitja, kumbki Venemaalt, saada jagu ohtlikult kannule astunud hiinlasest? Sest miski ei valmista mulle rohkem heameelt kui Euroopa sportlase võit muu, eriti kolmanda maailma esindajate üle.
Kolmandaks, kas polnud erutav, kui Ameerikat esindav Bernard Lagat sai 5000 meetri jooksu lõpusirgel jagu Qatari lipu all võistlevast James Kwalia C’Kuruist, olgugi et mõlemad on pärit hoopis Keeniast? Ja et Bahreini värve kaitsev Youssef Saad Kamel, veel üks Keenia päritolu jooksumees, kes võitis 1500 meetrit, jäi 800 meetri distantsil alles kolmandaks. Sest miski ei valmista mulle rohkem heameelt, kui et mittearaabia maa sportlane saab jagu araabia maa esindajast.
Neljandaks, kas polnud vaimustav, kui Ameerika valgenahaline 400 meetri jooksja Jeremy Wariner suutis finaalis kuue mustanahalisega konkureerides võidelda endale välja hõbemedali ning tema venelannast ametiõde Antonina Krivošapka jaksas finaalis sama paljude tumedanahalistega mõõtu võttes saavutada pronksmedali? Sest miski ei valmista mulle rohkem heameelt kui valge sportlase suutlikkus mustade vastu jooksurajal.
Ja viiendaks, kas polnud imeliselt närvekõditav tunne, kui Gerd Kanter ja Ksenija Balta üritasid Berliinis maailma paremikuga võimeid võrreldes medalit püüda? Vaevalt valmistab miski kellelegi lugejaist rohkem heameelt kui Eesti sportlase jõudmine pjedestaalile. Ja miski suuremat pettumust kui tema loodetust tagasihoidlikum tulemus.
Aga vaatame veel kord, kui ohutu on olla valjuhäälselt kellegi poolt. Ilmselt leidub neid, kes peavad mind esimesel juhul imperialistiks ja teisel juhul kultuuriliseks šovinistiks, kolmandal juhul islamofoobiks ja neljandal juhul mõistagi rassistiks. Aga vaevalt leidub kedagi, kes kuulutaks mind viiendal juhul natsionalistiks.
Siin peitubki asja tuum, seejuures paradoksaalne. Spordis on loogiline ja ootuspärane olla selle poolt, kellega end samastad. Seepärast lehvitavadki eestlased lippe eestlastele ja lätlased lätlastele. Igaüks ihkab ju omade võitu.
Aga nii nagu osa spordisõbra identiteedist on tema rahvus, on seda ka tema usuline ja kultuuritaust, kontinentaalne kuuluvustunne ja samuti nahavärv.
Kui kuulutada taunitavaks ja tabuks näiteks ühise kultuuriruumi jagamisest lähtuv poolehoid, tuleks järelikult hukka mõista ka rahvuspõhine kaasaelamine. Ja teha lõpp võitjate lipuga triumfeerimisele ning autasustamisel hümni mängimisele, mis oleks tõlgendatav kui riiklik-rahvuslik-kultuuriline lõhestamine ja vastandamine.
Samas, arvestades, kui palju võistleb eri riikide lipu all eri päritolu sportlasi, kas pole see suurepärane näide multikultuursest segunemisest, mis maailmas lõhestamistele ja vastandamistele viimaks lõpu teeb?
Meeste kolmikhüppe kaks esimest, Phillips Idowu ja Nelson Évora, on pärit vastavalt Nigeeriast ja Côte d’Ivoire’ist, kuid üks esindab Inglismaad ja teine Portugali. Naiste 1500 meetri jooksu võitja Maryam Yusuf Jamal on pärit Etioopiast, kuid esindab Bahreini. Ta muutis isegi sünnijärgse nime Zenebech Tola araabiapäraseks, kuid jäi siiski kristlaseks. Tee siis vahet ja võta kinni, kes on kes!
Kas pole seega paradoksaalne, et riigid, enamasti vägivaldsel teel tekkinud moodustised, kujunevad spordis sedasi globaalse vendluse edendajaiks – kultuuriliste ja usuliste, rassiliste ja rahvuslike vahede kaotajaks?