Kallistajad, kimbutajad ja püsisuhte otsijad

Foto: Repro

«Ma ei tea... Lähme looduskaunisse kohta kallistama!»

Selline oli esimene kõne 25- ja 26-aastaselt noormehelt, mille saime kolmapäeva õhtul Ring FMi pandud tutvumiskuulutuse peale.

Isegi lihtsa kuulutuse sisu väljamõtlemine võttis meil 15 minutit aega. Vaidlesime, kuidas jätta piisavalt neutraalset muljet ja mitte seada vastajatele liiga detailseid kriteeriume. Lõpptulemuseks sai klassikaline teade: «Kolm toredat 21-aastast Tartu neidu soovivad tutvuda noormeestega. Ootame kõnesid ja sms-e numbril 56XX XXX6.»

«Aga millal...?» kostsime esimestele helistajatele vastuseks.

«Kohe. Kui üldse, siis kohe,» ütles konkreetne vend vastu.

Igatahes lubasime mõelda ja varsti tagasi helistada.

Püsisuhe

Kõne ajal laekus juba uus sõnum: «Tere! Tartu, kena, edukas, sp. Sale 184p. Elan omaette! Soov püsisuhe! T- ühega teist. Endast! K.» Nii detailsele enesekirjeldusele ja konkreetsele pakkumisele ei osanudki algul midagi vastata. Mõtlesime, kas öelda kohe, et püsisuhte eesmärgil me kuulutust ei pannud, või ignoreerida tema soovi ning lihtsalt õhtuste plaanide kohta uurida.

Tundus, et vastamisele kulus terve igavik – nagu kirjutaksime romaani. Lõpuks läks kuti poole teele sõnum, milles rõhutasime, et oleme kolmekesi ja otsime lihtsalt õhtuks meelelahutust.

Telefon helises taas. Viskasime telefoni ümber diivanile kõhuli, kõrvad vastu mobiili, mille kiirelt valjuhääldi peale lülitasime. Kujunes taktika, et üks tüdruk räägib ja teised annavad sosinal nõu, mida öelda.

«Saame kokku – äkki me ei meeldigi üksteisele,» ütles helistaja, «vaatame kõik raamid, kered, näod üle.» Neli noormeest mersuga olid konkreetsed: enne nad plaane paika ei pane, kui on meid näinud. Lubasime kokkusaamisele mõelda ja peagi tagasi helistada. Iseenesest tundus seltskond lõbus ja asjalik – hakkas isegi kahju, et eksperimendi eesmärk polnud kellegagi reaalselt kokku saada.

Kallistajad

Me poleks osanud arvatagi, et tööpäeval üles pandud tutvumiskuulutusele vastamine kujuneb justkui täiskohaga tööks. Sõnumeid ja kõnesid lendas läbisegi, pakkumistel polnud otsa ega äärt. Naljakas oli.

Esimesed huvilised, kelle ristisime kallistajateks, polnud meid ära unustanud. «Lähme sinna, kus keegi ei näe ega kuule,» kõlas nende uus ettepanek.  Kohtumisest kõrvale hiilimiseks pakkusime, et saame hoopis nädalavahetusel kokku. «Aga helista siis ise, mina enam helistama ei hakka,» vastas kutt pisut pettunult.

Kimbutajad

Pärast kallistajatega vestlemist tahtsime sõnumitele vastata, aga kaugele me sellega ei jõudnud, sest juba jälle laulis telefon oma tuttavat laulu.

«Jou, mehed!» kostis tervituseks. Juttu tuli sellest, et linnas on täna õhtul üllatavalt palju rahvast.

Mainisime, et asume ühes kesklinna korteris, mille peale kõlas soovitus: «Istute kesklinnas toas?! Tehke uks lahti ja oletegi peol!» Vaatasime üksteisele otsa ja puhkesime naerma. Seepeale küsisid mehed aadressi, et meile järele tulla, ise sõitsid nad parasjagu mersuga Aardlas ringi.

Teemast kõrvale hiilimiseks pärisime, millega nad tegelevad. «Naisi kimbutame,» vastas 32-aastane vaimukas kutt ja hakkas ise ka naerma.

Siis me küll ei julgenud aadressi anda. Selle peale pakkusid kimbutajad geniaalse variandi: «Ütle siis kõrvalmaja number.» Selle aja peale olime muutunud julgemaks, lõkerdasime kolmekesi telefoni otsas ja hõikasime läbisegi kommentaare.

Lubasime pärast nõupidamist ja julguse kogumist tagasi helistada.

Kõnede ajal tuli pidevalt sõnumeid, kuid nendele vastamine võttis nii palju aega, et paljud jäidki vastust ootama. Kahtlemata said helistajad lõviosa tähelepanust.

Lõpuks läks arvepidamine sassi. Helistasid veel ühed mersuga noormehed Aardlast ja me ei jõudnudki selgusele, kas tegemist on varasemate helistajatega või uue seltskonnaga. Tundus, nagu oleksid kõik tol õhtul mersudega Aardlas.

Südaööl lõpetasime eksperimendi, sest olime saanud oodatust rohkem vastuseid. Ükski helistaja polnud suu peale kukkunud – tegelikult sai nalja palju ja vestlused olid vaimukad. Kuigi tulid ka mõned pind-olemas-stiilis sõnumid, ei pööranud me neile suuremat tähelepanu.

Olime katset alustanud eelarvamusega, et põhiliselt haaravad telefoni vaimuvaesed mehed, kes vaid ühe asja peal väljas.

Tegelikkus tõestas, et kui eesmärk olnuks kellegagi kohtuda, oleks mõnusa kamba kokku saanud küll.  

Psühholoog hoiatab: kuulutustes võib peituda risk

«Nukker Erki Noole välimusega noormees, kellel jäid jõulude ajal kingid jagamata, soovib tutvuda kingihuviliste neiudega.» Just selline kuulutus kõlas kunagi Ring FMi eetris. Millised võiksid olla selle kuulutaja soovid ja ootused? Kommenteerib Jelena Jedomskihh, psühholoog, terapeut ja nõustaja Tartu nõustamis- ja kriisiabikeskuses:

Selle taga võib olla nii palju erinevaid variante ja võime ainult fantaseerida, midagi kindlat saab öelda ainult see, kes kuulutuse pani. Võibolla tõesti läks noormehel jõulude ajal nii, et ei tulnud ühtegi külalist. Ta oli kurb ja mõtles, et miks mitte otsida väljastpoolt inimesi ja teha endale uus pidu. Aga võibolla oli tal lihtsalt igav ja ta tahtis kingitustega tüdrukuid meelitada.

Raadio- ja internetikuulutuste kaudu on neil inimestel, kel pole näost näkku suhtlemiseks piisavalt kogemusi ja enesekindlust, lihtsam suhteid luua küll. Samas ei ole see kindlasti selliste kuulutuste ainus põhjus, neid põhjusi on palju.

Kriisikeskuse töö kogemustest võin öelda, et tihti otsitakse lihtsalt üheks õhtuks meelelahutust. Suuremates linnades ja rahvamassides tunnevad inimesed end üksikuna ja meedia on käepärane vahend uute kontaktide leidmiseks.

Kindlasti tuleb meeles pidada, et mida varjatum on tutvumispartner, seda suurem on risk, sest me ei tea, kes on teisel pool.

Samuti võivad ootused olla väga erinevad. Näiteks loodab tüdruk siiralt midagi ilusat, poiss aga mõistab asja ainult seksiotsinguna. (TPMSR)