Maria Callase nimekaim armastab slaavi kultuuri

Maria Kallaste käes on roos. Kimp samasuguseid lilli oli olulisel kohal Toomel lavastatud «Carmenis». Foto: Sille Annuk

Küsimustele vastab Maria Kallaste, keda publik nägi Toomel etendatud ooperi «Carmen» nimiosas kahes etenduses ning kes ei taha laulda kuulsas ansamblis Vanilla Ninja.

Ooperi arvustuses on kirjas, et teie mäng oli loomulik kõigis tundevarjundeis, mida Carmeni osa solistile pakub. Milliseid tundevarjundeid te oma mängus esile tõite?

Mina ei toonud esile ühtegi tundevarjundit, kõik mis tuli, tuli lähtuvalt muusikast ja rollikontseptsioonist.

Carmenis on põhiline ignorantsus – teda ei huvita, mida teised temast arvavad, teda ei huvita suurem osa neist asjadest, mis huvitab teisi. Samas ta manipuleerib inimeste ja olukordadega. Selle osa mängimiseks on vajalikud kõik tundevarjundid.

Kui palju te tundsite ennast etendustes mustlasneiuna?

Pidevalt. Ma suutsin mitte lihtsalt mängida, vaid tunda ennast kogu aeg tema olukorras. Pärast lava taga küsisid teised, kas ma kuulsin, kui suure aplausi ma sain, aga ma ei kuulnud.

Mõlemas etenduses laulsite peaosa esimeses ja kolmandas vaatuses, teises ja neljandas laulis Merle Silmato. Miks nii?

Lilyan Kaiv tegi mulle ettepaneku Carmenit laulda aasta tagasi. Tookord tundsin, et ma ei ole võimeline seda partiid esitama. Ja mu ema (laulja ja pedagoog Viviane Kallaste –

R. H.), kes on ise seda rolli laulnud, tuli ideele jagada Carmeni partii kahele lauljale.

Millist nõu andis teile Carmeni osaks ettevalmistumisel teie isa, tantsija Aivar Kallaste?

Ta käskis mul päevitama minna, aga mina ei läinud randa tundide kaupa istuma. Küsisin temalt nõu ainult ühe liigutuse kohta.

Olete sündinud Tartus 1983. aastal. Kas teile nime panekul mängis kaasa maailmakuulsa laulja Maria Callase nimi?

Jaa, kindlasti. Ma arvan, et selle nime energeetiline kood on mind palju mõjutanud.

Olete lõpetanud tänavu Elleri kooli ning aastal 2002 Miina Härma gümnaasiumi. Olete õppinud ka Tartu Ülikoolis vene filoloogiat – miks ja kui kaua?

Nädal aega, igas loengus käisin korra ära ja leidsin, et mul ei ole seal midagi teha, sest loengud olid vene keeles. Vene kultuur ja kõik slaavipärane on mulle aga endiselt armas.

Kas tunnete ennast mõnusamalt ja kindlamalt ooperietenduses või kontserdilaval?

Ma tunnen ennast mõlemas kohas väga hästi, kuigi need on kaks erinevat keskkonda.

Kontserdilaval tulevad nüansid hästi välja, neid on huvitav saalist jälgida ja nende kallal on endal huvitav tööd teha. Teatris sõltub laulja dirigendist, lavastajast, partneritest, kontserdilaval jäävad endale väga paljus vabad käed.

Käisite 29. juunil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias vastuvõtueksamil. Kuidas läks?

See ei olnud minu elu just kõige säravam esinemine, aga komisjon arvas natuke teisiti ja andis mulle maksimumpunktid.

Kui ansambel Vanilla Ninja kutsuks teid oma neljandaks liikmeks, kas läheksite?

Ma ei läheks. Mina ei oska niimoodi laulda nagu Vanilla Ninja, tõesti ei oska. Nad on sellega ikka mõnda aega tegelenud ja oskavad selles stiilis orienteeruda, mina ei oska.

Mida peate oma viimase aja suuremaks saavutuseks?

Näiteks seda, et «Carmeni» lavastusest sain ma juurde paar kõrget nooti. Kui ma laulan kontserdil mõne loo täpselt nii, nagu ma olen tahtnud, on see samuti suur saavutus.

Kuidas kujutate ennast ette kümne aasta pärast?

Ma loodan, et olen kümne aasta pärast palju rahulikum kui praegu ja et laulan terve «Carmeni».

Arvamus

Kadri Leivategija

arvustaja

Ooperi nimiosas on kaks solisti: Merle Silmato /---/ ja oma esimese suurrolliga üles astuv, erakordselt sisukas ja kaasahaarav Maria Kallaste. Ta on kui Carmeniks loodud, loomulik on ta mäng kõigis tundevarjundeis, mida see osa solistile pakub.

Arvustusest Tartu Postimehes 10. juulil