Jäätmevedu – kas see on eesmärk või abinõu?

Tartu Postimehe artikkel «Linn tõrjub prügiavaldusi» (09.06.) ja mitmelt poolt kuuldud kodanike pahameeleavaldused ajendasid ka mind korraldatud olmejäätmeveo teemat kommenteerima.

Olen osalenud mitmel Tartu keskkonnateenistuse kokkukutsutud kohtumisel, kus on erinevate huvigruppide osalusel arutatud korraldatud olmejäätmeveo rakendamist.

Praegu nähtub, et linna keskkonnateenistus ja selle juhataja Ülle Mauer on muutunud omamoodi piksevardaks, sest nende kanda on jäänud riiklikul tasandil kehtestatud ja mitte just eriti positiivsete otsuste rakendamine ja seletamine.

Kõrvaltvaatajana tundub, et praegu on unustatud eesmärk, mis peaks pühitsema abinõu, s.o korraldatud olmejäätmeveo süsteemi.

Poliitilised valikud

Korraldatud olmejäätmeveo rakendamine tuleneb meie riigi poliitilistest valikutest, mille eesmärk oli ära hoida prügi jõudmine loodusesse.

Majapidamisjäätmetest tulenevat prügistamist saab vältida ainult seeläbi, et eranditult igal majapidamisel on jäätmevedu kuidagiviisi korraldatud.

Et kellelgi üldse jäätmeid ei teki, ei usu ma kuidagi. Keskkonnakaitsjana olen seda ka ise üritanud, paraku pole see mul õnnestunud ka väga tarbimiskauget elu proovides. Jäätmete kogust on muidugi võimalik piirata, kuid mitte lõpmatuseni.

Jäätmete äravedu (mis on tõend, et jäätmed ei satu loodusesse) ja kontrolli selle üle on võimalik organiseerida kahel moel – kas omavalitsusorganite vastutusel või seda vastutust jäätmekäitlejatele delegeerides.

Võibolla oleks korraldatud olmejäätmevedu äratanud kodanikes rohkem usaldust, kui oleks eelistatud omavalitsusorganeid? Kahtleksin ka selles, sest kui äriettevõtteid süüdistatakse rahaahnuses, siis ametnikke korruptsioonis ja lolluses. Meil olnuks ilmselt raskemgi harjuda sellega, kui jäätmekäitlus oleks toodud taas munitsipaalettevõtete haldusalasse.

Kõige valutumaks lahenduseks oleks võinud muidugi olla kinnisturegistril ja jäätmekäitlejate andmestikel põhinevate jäätmetekitajate andmebaasi loomine, mis oleks võimaldanud ametnikel operatiivselt jälgida, millised kinnistud on jäätmekäitluse korraldanud ja millised mitte.

Siiski oleks sel juhul puudu jäänud sundmehhanism, mis oleks inimest sundinud regulaarset jäätmevedu korraldama ehk lepingut sõlmima.

Maksab vedu

Mis süsteem iganes ka parem poleks olnud, Eesti poliitiline valik oli korraldatud olmejäätmevedu, ja selle selgitamise kohustus pidanuks olema eelkõige keskkonnaministeeriumi ülesanne.

Praegu süüdistatakse linnavalitsust selles, et jäätmevedaja saab raha sisuliselt õhu vedamise eest, sest ühepereelamute jäätmekastid väidetavalt ei täitu kuu ajaga.

Linnavalitsuse arutelude käigus selgus paraku, et veo hind ei kujune niivõrd jäätme mahu/kaalu järgi (jäätme hind prügilas on Eesti tingimustes veel ikkagi väga-väga madal, liiga madal, et motiveerida inimest jäätmeid vähendama), vaid selle pealt, et jäätmetel tuleb järel käia, neid vedada.

Eestis maksab hetkel teenus rohkem kui jääde ise. Lääne-Euroopas on prügilajääte hind kümme korda kallim, kui mitte rohkem, aga eks seda oska jäätmekäitlusspetsialistid paremini öelda.

Mingi hetk võib ka Eesti jõuda sinnamaani, et prügi hind seoses keskkonnanõuete ja muu sarnasega tõuseb nii kõrgeks, et ületab teenuse hinna.

Teenuse hinna kujunemist kütusehindade ja palkade tõusu tõttu ei oska muidugi keegi pikas plaanis ette hinnata.

Õiged seletused

Ei ole eriti tõenäoline, et hakkaksime rohkem jäätmeid tekitama seetõttu, et kast lihtsalt täis saaks. Jäätmed tekivad juba kaupluses sisseoste tehes, mitte alles prügikasti juures.

Küll võib aga kasti rännata rohkem neid jäätmeid, mis leidsid varem otsa pliidi all või lõkkes. See aga võiks niigi reostunud linnaõhule pigem teene teha, sest ka puhas õhk maksab midagi.

Lõppkokkuvõttes pole oluline jäätmekasti suurus, kui ei maksa selle maht, vaid vedu. Kastide suuruse osas on linlastele tehtud maksimaalselt järeleandmisi, sh võimaldatakse kasti jagamist naabrite vahel.

Et tiheasustuse tingimustes peab prügi ära vedama kord kuus ja mitte harvem, tuleneb jäätmeseadusest, täpsemalt hügieeninõuetest. Ja see, et me tahame täita hügieeninõudeid, vältida rotte, haigustekitajaid ja haisu, on taas meie poliitiline valik.

Millegipärast ajavad Eesti ametnikud liiga palju järge paberites ja Euroopa Liidu nõuetes, rääkides inimestega kuivas kantseliidis ning unustades seaduste sisulised põhjendused. Nii on ka abinõu (korraldatud olmejäätmevedu) pühitseva seaduse eesmärk tõlgitud inimeste jaoks jäätmete vähendamise asemel jäätmete tekitamiseks.

Samal teemal: Korraldatud jäätmevedu, TPM, 09.06., 12.06.