Krismar Rosin: joomise paine hävitab noore keha ja vaimu

Krismar Rosin Pärnu ühisgümnaasiumi abiturient Foto: Pm

Ma näen neid kõiki ja mul on valus. Mõni aasta tagasi mõtlesin, millal mina selle pensionäride kuldlause – noorus on hukas – ütlen. Arvasin, et küllap siis, kui ise olen pensionär. Aga võta näpust, ütlen seda nüüd. Noorus on hukas. Mis seda siis põhjustab? Tegevusetus ja alkohol.

Mina olen selle sees olnud, neid inimesi näinud ja nendega joonud. Üritan seletada probleemi olemust näidete abil.

Mul on kaks sõpra, kes olid kunagi tugevad spordimehed, lisaks käis üks neist rahvatantsus.  Kunagistest lihastest, nagu ka energilisusest ja vitaalsusest ja maailmahuvist, pole alles jäänud midagi.

Nad tahavad nüüd vaid juua ja pärast seda magada, et saaks uuesti juua. Ringmäng, mis lõpuks tapab nii keha kui ka vaimu Koolis veel püsivad, kuid väljaviskamine on aja küsimus, sest koolis käivad nad vaid söömas. Ema, anna raha!

Kindlasti on neil tore meenutada eelmist õhtut. Juues nad peletavad igavust, nagu ütles kirjanik Charles Bu­­kowski.

Üks näiteks urineeris mu sõbra suure toavaiba täis. Oli lihtsalt nii umbjoobes, et ei saanud aru käsust vetsu minna. Teine käis klassireisil ja jõi end täis. Pärast jooksis ihualasti mööda rahvarohket telklat ringi ning küsis lõpuks klassijuhataja telgi juurest, kas sealt seksi oleks võimalik saada.

Üks karjub purjus peaga tihti oma tüdrukule «Lits!», aga tüdruk ikka armastab. Nutab ja armastab. Vabandab end sellega, et kaine peaga on poiss normaalne. Aga need noored mehed on rohkem täis kui selged.

Raha küsivad nad mitte just kõige viisakamalt. Üks päev ootasin sõpra tema trepikoja ees. Leppisime kokku, et lähme lihtsalt välja, mitte jooma. Aga tema ei käi niisama väljas. Niisiis oli tal vaja raha.

Nõudis siis emalt. Aknast oli kõik kuulda. Ema, kes teab poja pahest, seletas, et tema väike sissetulek ja majanduskriis tähendavad suuremat säästlikkust. Samuti sain aru, et tal oli valus anda oma pojale raha segijoomiseks, aga tõenäoliselt tal tol hetkel raha polnudki. Poeg sõimas, ropendas, karjus.

Helistasin talle väljast ja üritasin selgeks teha, et ta talitab praegu valesti, kuid tema hoopis  imestas, miks loll ema talle raha ei anna. Siis ma ostsin talle õlled ja ta rahunes.
Teine küsib emalt: anna raha! Ja saabki ja selle eest joobki. Ema on liiga hea südamega ega taha poega pahandada või temalt peksa saada. Ta on liiga hea inimene ka selleks, et visata joodikust poeg kodust välja või saata vastavasse raviasutusse. Ta on leppinud sõimuga ja purjus inimese vihaga.

Kuidas kõik algab? Kuidas jõuda joodikutuntuseni? Selleni, et sulle viinapoe ees istuvad parmud alati terekätt ulatavad ja tilka nõuavad?

Kõigepealt soodustab joomist huvide kadu. Paljud noored joovad seepärast, et igav on. Suvevaheaega iseloomustab tegevusetus. Kui pole tööd ega kooli, saab niisama laiselda või rannas passida. Mõne jaoks pole rannas passimine lihtsalt vahtimine, vaid sulaselge joomine.

Palun minge ilusa ilmaga randa ja vaadake, mitmel noorel on näpu vahel õlletops või siidripurk. Kui te varem ei ole märganud, siis nüüd vahest märkate. Paljud neist on alaealised? Te tõesti ei taha seda teada. Kas nende seas on ka teie võsukesed? Te ei taha teada...

Sellise passimise käigus arenev trimpamine kujuneb rutiiniks. Varsti ei kujuta noormees randa ilma õlleta ette, peagi arvatakse, et ilus ilm ja alkohol käivad alati käsikäes.
Sellele lisaks veel igasugused lõpupeod ja korteriläbud, kus mõni nooruk saab nina esimest korda tõsiselt täis tõmmata. Esialgne tee on rajatud. Nii alustasid mu sõbrad. Nii alustavad mitmed noored.

Paljud ei tea, et alkoholism on päriliku eelsoodumusega haigus. Kui suguvõsas on kellelgi olnud alkoholiga probleeme, võib see edasi kanduda järglastele. Eeskätt soodustab aga alkoholismi sobiv keskkond, see tähendab kohta, kus pidevalt alkoholi juuakse, ja inimesed, kes joovad tihti ja palju.

Kõige naljakam on see, et kui mina käin peol, tekitab inimestele probleeme pigem see, et ma ei joo, mitte see, et ma joon (räägin tavaliste noorte peost, mitte joodikute lakkumisest). See sotsiaalne surve on meeletult suur ja aina kasvab ning järjest rohkem inimesi on sellest mõjutatud.

Samuti kardetakse maine pärast. Kui ei joo, siis ei sobi peole. Keskkond ei soodusta kaineks jäämist.

Mida siis teha?
Kõige halvem ongi see, et need noored ei kuula teisi. Kui öelda neile, et nad teevad valesti, vastavad nad, et purjus peaga ongi maailm teistsugune. Mitmeti mõistetav maailm, kus kõik on andestatav. Aga lootus sureb teadupärast viimasena.

Alati on võimalus südamega ravida. Vähemalt mina olen üritanud nii, kui peod on läinud ülekäte. Aga südameraviks on vaja noorel inimesel iseenda sisse vaadata. Kõik seda ei suuda.

Mina olen üritanud, ja selle tulemusel kaob peopanemise tuju mõneks ajaks kohe kindlasti. Kujutan tihti ette oma ema valutavat südant ja tema magamata öid, kui olen terve öö kadunud. Või tüdruku pisarais silmi, kui olen talle täispeaga koledasti öelnud. Need soolased pisarad kaotavad huvi joomise vastu.

Veel mõtlen ma oma tervisele. Meeletud peod väsitavad.Olen aus väites, et alkohol on üks põhjus, mis tegi mu mao ja soolestiku seisukorra väga kehvaks.

Alustasin spordiga. Kasvas energia, kadus väsimus ja paranes enesetunne. Ei tahagi enam juua. Leian energiat, et teha erinevaid asju ja külastada paljusid paiku. Vaja on veel rohkem hobisid leida.

Aga mida teha teiste inimestega? Kõik ei suuda end kokku võtta. Võibolla parandusasutused? Ei. Esiteks ei lähe noored elu seeski sinna vabatahtlikult, teiseks on vanematel häbi oma lapsi sinna saata, kuigi nad tegelikult seda tõesti vajaksid. Tuleb kõrvale heita au. Laps on aust alati tähtsam.

Raha andmist tuleks kontrollida. Enamjaolt joovad lapsed vanemate raha eest. Lapsele tuleks raha anda siis, kui ta on millegi heaga hakkama saanud. Kas või teinud nädala sporti, korrastanud majaümbrust või aidanud maal vanaema. Ei tohi lasta lapsel harjuda mõttega, et ta ei pea joogiraha saamiseks mitte midagi tegema.

Kui laps on kogu aeg tegevuses, pole tal aega ainult juua. Tegevusega kasvab energia ja ta ei pea seda ammutama pudelist ning nooruk võib taibata, et kainena jõuab siin maailmas rohkem korda saata.

Artur Alliksaare luuletuses on rida «olen leluna vangis Mänguri käes». Lapsel peavad olema lelud, aga laps ise ei tohi kunagi olla lelu. Lelu, mida kontrollib kuri mängur – alkohol.