Kommentaar: Kõigepealt olgu tripp!

Ajakirjandustudengi Aime Jõgi märkmed Juhan Peegli loengust: "Kui teil on väga hea tagumik, mis kannatab istumist, võite kirjutada romaani. Publitsistil peab olema hea pea..." Foto: Aime Jõgi

Ma ei tea, mis ime läbi, aga millegipärast on mu keerulise elu kõik kolimised üle elanud just kaks tudengiaja konspekti. Need on professor Juhan Peegli sissejuhatus erialasse ja ta õpetus sellest, mis asi on publitsistika.

Hiljuti hariti mind moodsas ajakirjanduses tuhisevate uusimate tuultega. Priit Pulleritsu kuulates olin rõõmus ja elevil. Uus on ununenud vana! Ehk nagu Juhan Peegel tavatses ütelda: uudis on ka see, mille oleme jõudnud unustada, mitte ainult see, mida me ei tea.

Niisiis ei jaganud professor Juhan Peegel meile kaheksakümnendate algul mitte stagnaaega takerduvaid arusaamu, vaid igihaljast reporteritöö tarkust.

«Alguses peab olema tripp,» ütles Juhan Peegel. «Tripi külge saate terve oma artikli riputada.»

See tähendas, et lugu alaku pigem kõige põnevama, mitte kõige tähtsama faktiga!

«Kokkusurutud klimp tuleb ümber jutustada,» õpetas ta, andes märku, et kõnekast hetkest on tark maalida pilt.

«Minu poolest minge ära nüüd!» ütles ta kord ühe oma loengu lõpus hästi papalikult ja soojalt. «See laupäevane päev on üks õnnetus. Aga kui tema on ülemuste poolt nii ette nähtud, et tudengid peavad laupäeval töötama, siis... Ega mina ka ei taha laupäeval töötada. Ja kes saab inimliku tahte vastu. Mitte keegi. Isegi mitte õppeosakond.»

Juhan Peegel sai selle «inimliku tahte» vastu. Varastest laupäevahommiku tundidest hoolimata (mis on tänapäeva tudengeile ilmselt ennekuulmatu) istusime Juhan Peegli publitsistikaloengus ja kribasime püüdlikult. Mina kribasin vist veel kõige püüdlikumalt, sest ihkasin üles tähendada kõike, mis Juhan Peegli suust kukkus.

Seda, mis on hallid, mis kujundlikud ja mis autori faktid, kuni selleni välja, et kunagi kirjutab meie kursuseõde Nuiamäe (tänane ajakirjandusõppejõud Aune Unt) vapustava artikli joomise kahjulikkusest. Niisuguse, mille lugemise järel lähevad Eestimaa joodikute silmad märjaks ja rajad viinapoodide uste taha rohtuvad. Ja kuidas siis kümned tuhanded joodikud tulevad meie kursuse kuulsaks saanud Nuiamäed tänama ja kuidas ta saab tohutult kirju...

Raputasin selle jutu kiirest ülestähendamisest krampikiskuvat kätt ja tõstsin pea.

Kogu meie kursus müristas naeru ja püsis vaevalt toolidel. Juhan Peegel ootas, kuni me rahuneme, ja lõpetas oma mõtte äärmiselt sisendava ja tõsise kokkuvõttega: «Seda on väga raske teha, kuid see on võimalik. See oleks ülim publitsistika!»

Oh! Niisugused ajad olid.

Aga täna, ei muud kui palju õnne sünnipäevaks, armas õpetaja!