/nginx/o/2009/08/20/223942t1h58b3.jpg)
Kolmapäevaõhtuti kogunevad Ludo lauamänguklubi laudade taha kümned erineva vanuse ja taustaga huvilised, et pääseda reaalsusest, unustada mured ja sisse elada põnevasse lauamängumaailma.
Lauamängupisik avab ukse uude elustiili
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mänguõhtute korraldaja Aapo Reitsaku sõnul on lauamängukultuur Eestis kesine – meil on ainult Monopoly, Alias, male ja kabe.
Maailmas seevastu koguvad lauamängud aina populaarsust. Iga aasta oktoobris kogunetakse Saksamaale Essenisse messile, kus firmad tutvustavad oma uusi lauamänge. Parimad mängud saavad internetiedetabelites kümneid tuhandeid hääli, peetakse maailmameistrivõistlusi.
«Lauamängud ühendavad erinevaid inimesi – kui mina esimesi kordi mängisin, oli laua taga arhitekte, kunstnikke, IT-inimesi ja me kõik olime hoobilt ühel lainel,» meenutab Reit-sak.
Maalidega kauplemine
Kuigi lauamänguõhtu hakkab ametlikult kell pool kuus, on väike kollaste seintega mängutuba juba pool tundi varem pooltäis. Et kohal on palju suhteliselt värskeid klubiliikmeid, otsustatakse esialgu mängida mõnda kergemat mängu. Modern Art on mänguhuviliste jutu järgi üks kiireimini ära õpitavaid lauamänge ja maailma populaarsuse edetabelis hoiab see auväärset 57. kohta.
Reitsak selgitab viiele laua ümber istujale, et iga mängija esindab kunstioksjonil eri linna. Kõigile jagatakse kaheksa kaarti ehk kunstimaali ning 100 miljoni eest žetoone. Eesmärgiks on kunstiteosed eri tüüpi oksjonitel maha müüa ja teenida võimalikult palju raha, kusjuures vahepeal tuuakse maale lennukiga juurde.
Õige pea hakkabki kauplemine Reitsaku juhendamisel hoogu üles kerima.
Klubiga samades ruumides asuva lauamängupoe müügikonsultandina oskab ta mängima õpetada enamikku paarikümnest demoeksemplarist, mis on kohapeal katsetamiseks avatud. Kuna erinevate laudade taga mängivad seltskonnad eri mänge, käib ta vajadusel kõiki juhendamas.
Lauamänguklubisse kuulub üle saja liikme alates kümneaastastest kuni keskealisteni välja, kuid korraga on ruumi vaid kuueteistkümnele – kes ees, see mees. Tsirkuse-laadseid klassikalisi või rahva seas populaarseid mänge, nagu näiteks Monopoly ja Alias, siin majas ei armastata.
«Monopolys on vaja vaid õnne, mitte oskust,» selgitab 28-aastane lauamängusõber Kalle Kotselainen. Kuna sellistes mängudes ei sõltu mängijast mitte midagi peale selle, mis nurga alt täringut visata, eelistatakse mängida hulga keerulisemaid mänge, milles mängijad peavad arvestama paljude faktoritega.
«Milleks süüa aganaid, kui võib süüa hirvepraadi!» illustreerib mängujuht Reitsak värvikalt, miks rahvamängud pole tema lemmikute hulgas.
Lauamänge võib jagada poliitilisteks, sõjastrateegilisteks, majandustulemuslikeks, ralli-, rongi-, kaardi- ja impeeriumivalitsemismängudeks, kuid see jaotus pole kindlasti lõplik.
Kõige rohkem mängivad lauamänguklubilised majandusmänge, kus peab mängu algusest peale töötama lõpptulemuse nimel ja lõpuks selgub ka mängijate paremus.
Puhata ja mängida
Kui mänguliste käest küsida, miks nad siia käivad, on neil palju põhjusi tagataskust võtta.
Näiteks Kotselainen mängis enne rahvamänge ja imestas siia tulles, kui palju erinevaid mänge on olemas. Nüüd käib ta mänguõhtutel juba viiendat nädalat. «Siin on sama lõbus kui sõpradega napsutada, ainult arendavam,» kinnitab ta.
Kuna noormehe elu motoks on «puhata ja mängida», harrastab ta sporti ja lauamänge vaheldumisi, et vaim ja keha oleksid tasakaalus.
25-aastane Riine Valdner aga koondati kevadel ja mängupisikuga nakatus ta sellepärast, et see on odav meelelahutus. Nüüd aga on pisikust juba raske vabaneda ja lauamängudest enam loobuda ei saa. «Kui endale ostan, siis ostan mõne haruldase lauamängu, siis on alati huvilisi, kellega mängida,» mõtleb ta praktiliselt.
Mängitakse võidu peale
Kuna klubis on kõige rohkem mängijaid koos, hoiab enamik liikmeid oma mänge kohapeal ega viigi neid koju. Klubist väljaspool kohtavad mängurid aga tihti suhtumist, et lauamängud on 8-aastastele. Sellise arvamuse lükkab mänguõhtute korraldaja Reitsak kindlalt ümber.
«Ka poes on meil lastemänge vaid üks riiul, enamik mänge nõuavad strateegilist mõtlemist ja lõpptulemuse nimel tuleb mängu algusest saati kõvasti töötada,» selgitab Reitsak.
Noormehe sõnul on lauamängud harivad, õpetavad otsuseid tegema, nägema tervikpilti ning arendavad suhtlemisoskust ja strateegiaid.
Vahepeal on laudade taha kogunenud seltskonnad nõnda hoos, et ei panegi tähele, kuidas väikses ruumis on õhku väheks jäänud. Õhtu jooksul jõutakse mängida 3-4 mängu, kuid on ka juhtunud, et mängitakse kuus tundi järjest ühte sõjamängu, näiteks Titanit, sest mängijad on nii hasardis.
Hasardist rääkides tuleb aga kindlasti mainida, et lauamänguklubis ei mängita kunagi millegi muu peale kui võit.
«Me ei propageeri hasartmänge ja tubakat ega alkoholi klubi ruumides ei tarbita – kes tahab, organiseerib mängu mujal,» on Reitsak resoluutne.
Suvel käib mäng pea iga päev. Klubiruum on liikmetele kogu aeg avatud, aga kolmapäeviti kindlustab klubi selle, et leiduks mängijaid. Reitsak jutustab, et vahel tullakse terveks päevaks mängima, ka pühapäeval, kui pood on kinni. «Siis on hea mängida, ei pea vahepeal leti taga käima,» muigab ta.
Töö ja vile koos
Poe lahtiolekuaegadel käib aga töö ja vile korraga. Õigupoolest on Reitsak veendunud, et tal on hobi, mitte töö.
«Eesti filmis öeldakse, et ega lobisemise eest palka maksta, ent mängimise eest makstakse küll!» naerab mänguhimuline noormees, kelle tööülesannete hulka kuulub ka mängimine, sest muidu mänge ju müüa ei saaks.
Mängutüdruk Riine Valdner kiidab mänguõhtute korraldajaid. «Neil on huvi mängude vastu, muidu paneksid nad kell 19 uksed kinni ja saadaks meid koju,» ütleb neiu. Müüjad istuvad klubis ju tihti vabast ajast ja selle eest palka ei maksta.
Lauamängurite peresse kutsuvad lahked korraldajad aga igaüht. Reitsak kinnitab, et tegu pole kindlasti kinnise ringiga ja igaüks on teretulnud. Kõikidele külalistele õpetatakse lahkesti mänge ja kui meeldima hakkab, kutsutakse klubiga liituma. «Lauamängud on elustiil,» võtab Reitsak mänguõhtute olemuse kokku.
Ludo lauamänguklubi
• Ludo tähendab ladina keeles «ma mängin».
• Lauamänguklubi alustas Tartus Riia 15b tegevust aprillis.
• Klubisse kuulub üle saja liikme vanuses 10-30 aastat.
• Klubiga liitumiseks tuleb kohapeal täita liikmeankeet ja maksta nimelise klubikaardi eest 60 krooni.