/nginx/o/2009/08/18/223057t1hecda.jpg)
12. augusti Postimees Online'is ilmunud lugu «
» tugineb keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kirjale, milles ta ütleb, et riigi huvi ja keskkonnaministeeriumi seisukoht Ess-soo turbavaru osas ei ole muutunud. Ometi ei selgu ministri kirjast riikliku huvi olemasolu.
Tänavu 9. aprilli Tartu ringkonnakohtu otsusega jäeti muutmata Tartu halduskohtu 21. novembri 2008 a. otsus, millega tühistati Urvaste vallavolikogu otsus mitte võtta Ess-sood kohaliku kaitse alla.
Urvaste vallavolikogul tuleb kaitseala loomist uuesti kaaluda. Piltlikult öeldes on kaalukaussidel ühelt poolt riigi huvi ja teisalt loodusväärtused ning neid kaitsev avalik huvi.
Aga esimene kaalukauss on tegelikult tühi, sest riigi huvi jäi nii kohtule kui kõrvalseisjatele arusaamatuks.
Urvaste vallavolikogu otsustas tänavu kevadel, pärast ringkonnakohtu otsust, saata keskkonnaministrile täpsustava arupärimise riikliku huvi olemasolu kohta. Augustis saabunud vastuses kinnitab minister jätkuvalt, et keskkonnaministeerium ei nõustu Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmisega.
Kiri aga ei sisalda tegelikult midagi uut võrreldes ministeeriumi varasemate seisukohtadega, mille osas on jõustunud kohtuotsus, et nendest seisukohtadest ei tule riigi huvi selgelt välja ehk siis riikliku huvi olemasolu ei ole tegelikult tõendatud. Ometi pidanuks riik oma huvi nüüd selgelt põhjendama. Selgitama, milles see seisneb.
Maavara puhul võiks see huvi olla strateegiline. Praegu on ainsa põhjendusena toodud, et maardla on määratletud aktiivse varuna. Looduskaitseseadus aga ei piira kaitse alla võtmise otsuste tegemist majanduslike argumentidega (sh maavara kaevandamise huviga).
Seega on võimalik, et kui aktiivse maardla alal asuvad loodusväärtused osutuvad kaitse alla võtmise vääriliseks, tuleb sellel alal esinev maavaravaru passiivseks tunnistada.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Seega tulnuks kaitse alla võtmise otsuse tegemisel kaaluda, kas riigi huvi maavara kasutamiseks kaalub üles alal asuvate loodusväärtuste võimaliku kahjustamise. Riigi huvi kaalumisel tulnuks antud juhul ka arvestada, et tegemist ei ole üleriigilise tähtsusega, vaid kohaliku tähtsusega maardlaga.
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi volikogule saadetud kirjast võib lugeda ka seda, et kaevandamisloa väljaandmise menetluse jätkamine Ess-soo turbamaardlas maavara kaevandamiseks lähtub õiguskindluse printsiibist.
Samas on kohus seisukohal, et kaevandajal, osaühingul Ketal Võru ei ole pelgalt seetõttu, et tema suhtes on Võrumaa keskkonnateenistusel 2002. aasta oktoobris tehtud otsus kaevandamisloa väljaandmise menetluse alustamiseks, saanud tekkida õiguspärast ootust Ess-soos turba kaevandamiseks. Samuti ei esine asjaolusid, mis viitavad OÜ Ketal Võru suhtes usalduse kaitse põhimõtte võimalikule rikkumisele.
Samas on kinnitust leidnud ala loodusväärtus ehk teine kaalukauss on täis.
Loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatust kaaludes peab lähtuma eelkõige looduskaitseseaduse § 7 toodud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldustest, milleks on loodusobjekti ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajalooliskultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
Looduskaitsespetsialist Eerik Leibaku ekspertarvamuses, mis oli aluseks Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamisel, on toodud välja järgnevad olulised kaitse alla võtmise eeldused: loodusobjektil on suur rekreatiivne ning hariduslik tähtsus; Ess-soo on väga oluline maastikuelement Võru ja Otepää vahelisel alal; Ess-soo kaitsealalt saavad ka alguse Jaaska oja ja Kärgula oja, mis suubuvad Natura alaks tunnistatud Võhandu jõkke ning mida tuleb seega kaitsta, et vältida kahjulikke mõjusid Natura-alale; ala floristiline inventuur on siiani tegemata, kuid mitmeid kaitstavaid taimeliike (karukold, roomav öövilge) on alal leitud isegi juhuslike või teise-eesmärgiliste käikude tulemustena.
Edaspidi tuleks alal teha kohane inventuur nii soontaimede kui sammalde osas; Ess-soo raba on veelgi mitmete elukoosluste tõttu igati kohane kandidaat Natura 2000 võrgustiku loodusalaks; on tõenäoline, et ilma maastikukaitseala loomiseta hakatakse Ess-soos turvast kaevandama, mis ohustab olemasolevaid loodusväärtusi.
Seega vastab Ess-soo raba sellistele loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldustele nagu ohustatus, haruldus ja esteetiline väärtus.
Eksperthinnangut on toetanud ka keskkonnaministeerium, kes on oma kirjas maa-ametile nõustunud, et ala väärib kaitse alla võtmist.
Seega peab vallavolikogu kaitseala loomise või mitteloomise otsust põhjalikult kaaluma ja lähtuma sealjuures olemasolevate tõendusmaterjalide kaalulukusest. On ju Looduskaitseseadusega kohalike kaitsealade loomine antud kohalike omavalitsuste otsustada.