Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugedes Tartu Postimehest artiklit «Kaubamaja tõmbab sihitult jõlkuvad lapsed liistule» (29.03.), tekkis meil kui tulevastel laste ja noortega tegelejatel hulk vastakaid mõtteid. Kas kaubanduskeskuste aatriumid on ikka noortele kõige õigemad paigad vaba aja veetmiseks? Kui ei, siis kus tegelikult on noorte koht pärast kooli, nädalavahetustel ja koolivaheaegadel?
Mida ette võtta kaubamajas huligaanitsevate noorukitega? Kas ainult või peaasjalikult karistada, et teisedki õpetust saaksid? Millised oleksid teised noortepärasemad võimalused neid suunata oma vaba aega otstarbekamalt kasutama?
Vastukaja kirjutama sundis soov leida lahendus, mis oleks kõigile, nii kaubamajale, klientidele kui ka noortele, parim. Sellest lähtuvalt võiks tekkida ka diskussioon sobivast ja asjalikust noortekeskusest just nimelt kaubamaja(de)s sees. Noori kaubanduskeskustest välja tõrjudes pole võimalik probleeme lahendada, küll aga nad vaateväljast kõrvaldada.
Noor vajab mõistmist
Peaksime olema rahul ja õnnelikud, et noored ise on oma probleemid kaubanduskeskustesse, seega avalikkuse ette toonud.
Loomulikult on kaubamaja noorele inimesele igati meeltmööda, sest see asub linna keskel, on hea ligipääsuga soe ja moodne paik eakaaslastega kohtumiseks.
Ajalooliselt on linna keskus alati olnud nii kauplemise kui ka sotsiaalse suhtluse paigaks. On igati tervitatav, et noored liiguvad virtuaalsest jututubade maailmast rahva sekka tegelikkusse. Kes sobiksid suhtluseks omaealistest paremini?
Pole saladus, et noortekeskusi on vähe ja needki pannakse varakult kinni. Mida muud jääbki noorel üle kui uus koht suhtlusvajaduse rahuldamiseks otsida?
Nii mõnigi meist tahaks ennast paremast küljest näidata ja enesekehtestamine on muutunud ellujäämise oluliseks teguriks. Noortekambas on hea võimalus ennast teostada ja julgust proovile panna. Eskalaatoriga sõites tekib isegi kuninga tunne.
Just sel viisil otsib noor oma tegudele tunnustust. Noortel on samuti õigus oma sõna sekka öelda.
Et noored kambas liiguvad, on igati normaalne. Ühelt pool mõistame kaubamaja ja selle rentnikke, teiselt poolt anname õiguse noortele. On täiesti arusaadav, miks noored alustavad oma seletuskirju lausega «Ma ei tea, miks mind siia toodi?», kuid samas ei õigusta see mitte mingil juhul nende ulakusi. Viisakus ennekõike! Saia loopida ja sülitada pole ilus!
Me jaatame uusi kaubamajapoolseid karmistatud käitumisreegleid. Poodnike huve ja klientide rahulolu tuleb kaitsta. Karistada tuleb siis, kui muud tingimused/võimalused on loodud. Noort tuleb vajadusel karistada, kuid teda alandada akende pesemise ja kaubamaja eest konide korjamisega ei tohiks!
Selge, et kõikidele ei sobi või ei meeldi noortekeskustes pakutavad huvitegevused. Noorel on siis võimalus alluda kaubamaja ettekirjutustele või lihtsalt endale sobivam (parem) koht leida.
Paljudes samal teemal kirjutatud artiklites väidetakse, et sellistel noortel pole mingeid huvisid. Meie arvame, et see pole nii. Usume siiski, et neis pole lõplikult kadunud headus ja huvi maailmas toimuva vastu. Me ise oleme liialt vanamoodsad.
Pedagoogilisest psühholoogiast lähtudes: kui inimesel pole motivatsiooni uute ja paremate käitumisviiside õppimiseks, siis tuleks see esmalt tekitada. Kuid kes teab, äkki on hoopis meil midagi noortelt õppida?
Tahab sõna sekka öelda
Artiklit lugedes tekkis küsimus, miks ei kutsutud ümarlauda kaasa rääkima sedasama kaubanduskeskuses kolavat noort.
Probleemi lahendamiseks võiksid õla alla panna ka kõik rentnikud. Stendid on noortele huvipakkuva info edastamiseks igati õigustatud, kuid ei lahenda probleemi.
Ka on taunitav politsei idee tuua kaubamajja kadetid. See on libe tee, millele minnes kohtame varsti politseinikke ka üldhariduskoolides, spordiklubides, restoranides jne. Märksa paremini võiksid mõjuda tursked ja oma tööd tundvad turvamehed. Et neil aga otsest karistusõigust pole, on koostöö politseiga igati tervitatav. Nii peaks vähenema ka noorte karistamatuse tunne. Võiks kaaluda ka turvatöötajatele suuremate õiguste andmist.
Kaubamaja külastajad võiksid ise samuti aidata lahendust pakkuda, mis vajadusel tähendaks ka sekkumist. Noort inimest ei tohiks karta võta õlast kinni ja küsi: «Juku, mis sa teed siin?»
See kõik parandaks Tartu mainet. Ka kaubamaja ise saab kasu, sest ostjad tulevad meelsamini tagasi.
Kaubamaja noortekeskus
Kui noored ei taha minna noortekeskustesse, siis peavad noortekeskused noorte juurde tulema.
Hollandis Rotterdami linnas olid sarnased probleemid: noored kogunesid kaubanduskeskustesse ja tegid seal samu lollusi. Arutelul, kus olid esindatud kõik osapooled, leiti lahendus noortekeskus luuakse just kaubanduskeskusesse. Juba avamise päevast vähenes kaubamajas noorte õigusrikkumiste hulk tunduvalt.
Kas see oleks võimalik ka Eestis? Kaubamaja esindaja väidab artiklis, et neil pole noorte vastu midagi. Seega tunduks igati mõistlik rajada kaubamajadesse ka noortekeskused. Selge, et nendes peab toimima koordineeritud tegevus, kus noortele antakse võimalus nii tegutseda kui ka sõpradega suhelda.
Raha sellise ettevõtmise tarbeks võiks tulla omavalitsustelt, kaubanduskeskustelt ja noortele suunatud projektidest. See oleks mingigi võimalus kaitsta kõigi osapoolte huve hundid söönud, lambad alles.
Tänased murelapsed on meile kätte näidanud noortekultuuri arengutendentsid, aga meie puikleme neile, sõrad ees, vastu. Huvitav, miks?
Samal teemal: «Kaubamaja tõmbab sihitult jõlkuvad lapsed liistule», 29.03., vt ka «Ivar Dubolazov: noorte puhul ei piisa alati heast sõnast», 31.03.