Kui Jimi Hendrix USA hümni mängis

Foto: Corbis/Scanpi

Homme möödub 40 aastat Woodstocki festivali avapäevast. Tollal 19-aastane väliseestlane Ingvar Kaasler tampis 400 000-lise publiku hulgas poris oma lemmikmuusikuid kuulates ega aimanud veel, et see üritus saab legendaarseks.

Räägitakse, et Woodstocki festival oli üks kuuekümnendate lõpu märksõnu. Kas teie jaoks oli üritus suur pidu või omandas see ka tõsisema tähenduse?

Mitte nii palju. Woodstock ja terve see idee oli väga utoopiline. Sai palju nalja, aga that's it. Mulle läks rohkem korda, mis Eestis toimus. Olin tugevalt kommunismivastane. Käisin ikka siinsetel Eesti üritustel.

Kui inimesed hakkasid rääkima, et peace, love and understanding, siis ma mõtlesin, et teisel pool maakera on üks maa, mis on kommunismiohver. Ja need inimesed, kes seda tegid, olid väga hirmsad inimesed. Nii mõtlesid siinsed eestlased.

Kelle esinemisi te nägite?

Janis Joplinit, The Who’d, Jefferson Airplane’i, Sly & the Family Stone’i jne. Aga kõige meeldejäävam oli pühapäeva varahommikul, kui päike hakkas tõusma, taevas muutus punakaks ja The Who hakkas esitama laulu «See Me, Feel Me».

Nii et The Who kontsert oli kõige meeldejäävam?

Jah, aga mitte ainult. Kui Janis Joplin esines, läksin sõbraga kohe lava ette vaid mõne meetri kaugusele temast. Ta oli väga energiline.

Oli mõni selline artist ka, kes pettumuse valmistas?

Jah, Crosby, Stills & Nash. Hääl jäi nõrgaks.

Festivalile üritas ligi saada meeletult palju autosid. Kuidas teie seltskonnal kohalejõudmine sujus?

Jõudsime sinna avapäeva, reede hommikul ja nägime ummikut. Jätsime auto tee äärde ja läksime jala edasi.

Üks mu sõpradest otsustas, et käib paljajalu, sest see on rohkem hipi moodi. Tahtsin talle selgeks teha, et see ei ole hea idee. Juhtus muidugi nii, et päike soojendas asfaldi üles ja hakkas ta jalgu kõrvetama ning järgmised päevad ei saanud ta enam hästi kõndida.

See sõber oli minu girlfriend Mary, ja meiega koos oli üks teine paar ka.

Festivalil oli nii palju rahvast. Õnnestus kogu kambal siiski kokku jääda?

Olime koos terve aja. Esimesel õhtul läksime autosse magama, sest olime toidu ja joogid ise kaasa võtnud ja sinna jätnud. Kohapeal olid ka mõned kohad, kust sai süüa osta, aga seal olid pikad järjekorrad ja õhtuks oli kõik juba ära müüdud.

Nüüd mul tuleb meelde, et Mary valusate jalataldade pärast läks meil auto juurde jõudmiseks vähemalt tund.

Laupäeva hommikul läksime tagasi kontserdialale. Tol ööl panime lihtsalt magamiskotid maha ja magasime seal.

Woodstockiga seoses räägitakse alati narkootikumidest ...

Kanepit kasutati palju. Ja sai teisi asju ka. Kontserdikorraldajad teatasid kõlaritest, et: Watch out for the brown acid – it's bad! See oli LSD. Me ise ei tarbinud muud kui suitsetasime natuke kanepit ja jõime õlut.

Aga nüüd mul tuleb meelde, et lava taga oli selline väike laatsaret ja sinna toodi need inimesed, kellel paha oli hakanud (who had a bad trip). Aga ma ei tea täpselt, palju neid oli. Üldiselt olid inimesed heas meeleolus ja vaatasid üksteise järele, et midagi halba ei juhtuks. Selles mõttes oli küll väga mõnus, kuigi porine.

Millist mõju avaldasid pori ja vihm üldisele meeleolule?

Sellel ajal mulle see ei meeldinud. Aga see oli suvine aeg ja meil tuleb tihti pealelõunal äikesevihma. Ja need vihmad on väga tugevad, peaaegu nagu troopilised. Aga kestavad ainult mõne minuti või pool tundi. See tegi muidugi maa täitsa mudaseks ja ei kuivanud nii kiiresti ära. Kui veel pool miljonit inimest on ühel sellisel territooriumil, siis kõik läheb sodiks.

Jäi teil sellepärast midagi nägemata-tegemata?

Ei. Mul ei olnud kuhugi minna ju. Kui oled juba keset suurt inimeste hulka ja äkki hakkab sadama, siis pole midagi teha enam.

Milliseid kentsakaid vahejuhtumeid mäletate?

Mu töökaaslane, kes seal ka käis, rääkis, et tema kõrval lamas kõhuli näoga poris meelemärkuseta noormees. Ta haaras mehel õlast ja keeras ta selili, et too ära ei lämbuks. Töökaaslane pidi seda mitu korda tegema, sest mees keeras ennast ikka ja jälle kõhuli.

Lõpuks tõusis ta istukile ja ütles: «Oi kui halb mul on. Mulle lubati, et saan maasikaks, aga tunnen ennast nagu kartulikrõps.»

Noormehe kaaslane, kes talle LSD-d oli müünud, vastas: «Mida sa kahe dollari eest ikka saada lootsid?»

Festivali ajal sai kaks inimest surma. Üks teismeline jäi traktori alla, sest oli ennast keset platsi magamiskoti sisse magama sättinud.

Jah, kuulsin sellest, aga alles pärast festivali. See õnnetus juhtus sellepärast, et maas oli nii palju prahti ja traktorist lihtsalt ei pannud tähele, et seal inimene sees on.

Woodstocki seostatakse eelkõige hipiliikumisega. Kuidas kirjeldaksite ennast, tollal 19-aastast Ingvarit?

Ma ei olnud hipi.Võib-olla nägin välja nagu hipi, aga ma õieti tegelikult polnud. Mul oli teistsugune ilmavaade, õppisin oma vanematelt, kuidas asjad maailmas käivad.

Ja see oli?

Et kommunistide vastu tuleb võidelda, aga kuna ma olin üks väheseid oma grupist, kes nii mõtles, siis ma sellest väga palju ei rääkinud.

Samal ajal Woodstockiga võitlesid paljud noored mehed Vietnamis. Kuidas kajastus selline vastuolu festivalil?

Olime sellest vastuolust väga teadlikud. Isegi mõned esinejad viitasid Vietnamile nagu Jimi Hendrix, kes mängis kitarril Ameerika hümni. Sa oled kuulnud?

Jah. See oli esmaspäeva hommikul, eks?

Jah. Seda mina ise ei näinud kahjuks. Läksime juba hommikul varem minema, et enne suuremat massidevoolu ära saada.

President Ilves on öelnud laulva revolutsiooni kohta: see oli nagu üldrahvalik Woodstock, aga samal ajal patriootiline Woodstock.

Jah, hästi öeldud. Laulev revolutsioon oli nagu Wood­stock, aga hulga tähtsam, tõsisem ja mitte nii utoopiline. Aga laulev revolutsioon – vaadake, kelle vastu see oli. Need vastased polnud nagu New York State Troopers.

Olete hiljem festivalialale sattunud?

Ma olen mõelnud, et peaks sealt läbi minema, aga pole siiani käinud. Tahaks ikka veel ükskord näha seda kohta, aga sinna on juba ehitatud mingi väike muuseum. Ei tea, kas see koht näeb sama välja või mitte.

Tundus teile juba seal olles, et see üritus saab legendaarseks?

Mitte eriti. Kõlaritest teatati vahepeal, et New York State Thruway on ummikute tõttu kinni ja esinejad toodi kohale helikopteriga.

Kõik plaksutasid, et cool,  meid on nii palju, et isegi maantee tuli sellepärast kinni panna.

Ja muidugi, mis veel märkasime, et politseinikud jäid eemale. Neid ei olnud üldse näha festivalil.

Ma arvan, et võib-olla keegi kõrgemalseisev isik nagu New Yorgi kuberner oli neile öelnud, et jääge eemale, siis ei ole mingisuguseid kokkupõrkeid.

Kui esmaspäeva hommikul koju sõitsime, hakkasime mõtlema, et vot see oli midagi! Ja siis hakati juba uudistes rääkima ja hakkas kasvama idee, et Woodstock oli midagi erilist ja teistsugust.