Astrofüüsik tegeleb ka maiste asjadega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Margus Ansu

Korjab marju, sõidab maale, niidab muru, lindistab muusikat – nii maiselt veedab suvepuhkust akadeemik Jaan Einasto, kes suurema osa oma elust on astrofüüsikuna tegelenud hoopis taevaste asjadega.

 


Mis teil praegu käsil on?

Puhkan Valgamaal Holdre lähedal oma talus Egeril. Kui maale tulin, niitsin kõigepealt kolm tundi muru. Järve lähedal oli hein paari nädalaga põlvini kasvanud. Täitsa hull lugu!

Igal aastal olen siin midagi ehitanud, vend Peeter ja lapsed on mind aidanud. Lugeda on siin ka hea. Ühel suvel kirjutasin siin oma mälestusteraamatut «Tumeda aine lugu», sedagi ei saanud töö kõrvalt teha. Egeril ujun hommikuti ja õhtuti, kodus Tõraveres käin jalutamas või kepikõndi tegemas. Inimene peab end ju liigutama!

Saan suvel maal teha asju, milleks töö kõrvalt aega pole. Mul on suur vinüülplaatide kogu, siin on väga hea neilt muusikat lindistada. Alguses kopeerisin muusikat CD-dele. Kui suured iPodid välja ilmusid, vaatasin, et piisab, kui teha mp3 failid. Parasjagu lindistan Luigi Boccerini tšellosonaate. Talvel mul lindistamiseks aega pole, töö on tihe, jõuan koju kaheksa paiku õhtul.

Ehk võiksitegi rahulikumalt elada ja tööst loobuda?

Jumal hoidku, ei, need on nii põnevad probleemid, millega tegelen! Tumeainet on uuritud ligi sada aastat, aga avastada on veel väga palju.

Olete teaduses olnud 60 aastat. Kas vene ajal tuli teadusse rohkem noori kui praegu?

Neid on kogu aeg olnud. Vene ajal oli täppisteaduste vastu huvi suurem, sest sel alal riik end oma poliitikaga vahele ei seganud. Vahepeal oli meil noortest suur auk, mindi äri peale või humanitaaraladele.

Meil ongi humanitaaride üleproduktsioon. Nüüd on üha rohkem noori tarvis täppis- ja inseneriteadusse, sest need alad on vajalikud uue tehnoloogia jaoks. Eesti senine areng on olnud väga ühekülgne, see oli orienteeritud kiirele kasumile ja odavale tööjõule. Välisraha voolas meile küll sisse, aga tulemust polnud.

Nüüd oleme lausa ummikus.

Jah, olen sõpradega sellest palju rääkinud. Meil on Tõraveres kolme Jaani klubi:  kirjanik Jaan Kaplinski, astrofüüsik Jaan Pelt ja mina. Saame kokku, vahel võtame ka pisut veini, viskame nalja ja arutame maailmaasju.

Oleme leidnud, et Eesti läks vale teed, kui valis ultraliberaalse Friedmani poliitika, mille järgi turg lahendab kõik probleemid ise. Riigi ülesehitamise ajal ei toimi turg alati kõige arukamalt. Möödus 20 aastat ja selgus: see tee oli ummik. Eestisse tulnud rahast kulus meil väga palju üle jõu elamiseks ja kallite maasturite ostmiseks, vähem aga tööstuse arendamiseks.

Kuidas ummikust välja tulla?

Riiki tuleks üles ehitada teaduslikult. Ameerikas tutvusin 1980. aastate keskel Iisraeli kosmoloogi Yuval Neemaniga, kellele valitsus andis 1940. aastate lõpus ülesande kavandada Iisraeli ülesehitamine.

Neeman tuli sellega toime, sest mõtles kõik põhjalikult läbi: kui palju peab olema ülikoole, kui palju elanikke, kuidas rahvaarvu suurendada ning kuidas inimestele töö ja elukohad tagada. Valitsus kuulas ta soovitusi ja tegutses nende järgi.

Riigi ülesehitamisel on vaja teaduslikku, ebatraditsioonilist mõtlemist. Oleks ka Eestis 1990. aastate alguses teisiti mõeldud, oleks olukord praegu parem. Aga siis said riigi etteotsa humanitaarid, nagu Mart Laar.

Mida Laar valesti tegi?

Mart Laar on väga energiline mees, aga ta oli täitsa pimedalt venevastane. Näiteks kõrgtehnoloogiline tööstus, mis oli Eestisse vene sõjaväele tehtud, oleks tulnud elus hoida seni, kuni riik oleks välisfirmadega kontakti loonud ja kaasaegset tootmist arendama hakanud. Aga palju lasti hävida. Mis huvi on Lääne firmadel nüüd siin kõrgtehnoloogilist tootmist arendada? 

Mida teadlased ja rahvas praegu meie riigi heaks teha saaksid?

Ühiskondlik surve on kõige tugevam muutja, see ongi ainus legaalne tee. Järgmine oleks juba revolutsioon, aga seda tuleb vältida.

Ühiskondlikku survet saab avaldada ajakirjanduse ning mitmesuguste seltside ja ühingute kaudu, olulised on presidendi seisukohad. Väga tähtis on ka see, et uusi mõtteid tuleb hakata ellu viima.

Häda on selles, et meil valitseb demokraatia asemel partokraatia. Võim on liiga kitsa ringi käes, kelle peamine mure on see, et keegi väljast ei tuleks nende klikki kõigutama. Riiki juhivad nõukogude ajal üles kasvanud inimesed. Nõukogude elu oli mürk, mis ei lähe inimesest välja.

Rahvas on võimul olevates poliitikutes pettunud, kuulen seda ka siin Valgamaal inimestega rääkides.

Kas teistsugused poliitikud aitaksid?

Pole vaja teistsuguseid poliitikuid, vaid teistsugust poliitilist kultuuri. Indrek Tarandi valimine europarlamenti näitas seda. Varem oli samasugune efekt Res Publical. Aga Res Publica ei täitnud rahva ootusi. Nägin seda erakonda seestpoolt, sest mul paluti teha Res Publica teadusprogramm. Tegin selle ära, programm võeti vastu, kuid tulin siis ära, sest nägin, et Res Publica asju otsustas kitsas ringkond, nn äraostmatud. See paistab käivat enamiku meie erakondade kohta.

Ainult sotsidel tundub olukord parem olevat.

Eelnevast jutust ei tasu arvata, et ma ei tunne end oma riigis hästi. Praegust Eestist ei saa ju nõukogude Eestiga võrreldagi! Meil on vabadus, saame ise otsustada ja midagi ära teha. Need on väga suured väärtused.

CV

• Sündinud 23. veebruaril 1929 Tartus.
• Lõpetanud Tartu 1. keskkooli ja Tartu ülikooli (astronoomina, 1952). Alates 1952. aastast töötab Tartu observatooriumis astrofüüsikuna, praegu kosmoloogia töörühma vanemteadur.
• Teaduste Akadeemia liige, kuulub Rahvusvahelisse Astronoomiauniooni, Euroopa Akadeemiasse ja mitmesse rahvusvahelisse astronoomiaseltsi.
• Riigivapi II klassi teenetemärgi omanik (1998), Tartu Suurtähe kavaler, Tartu aukodanik, 2003. aastal sai Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest, tänavusest aastast kannab tema nime väikeplaneet nr 11 577.
• Matemaatikust abikaasa Liia suri kuus aastat tagasi. Tütar Maret Einasto on Tartu observatooriumi kosmoloogia töörühma vanemteadur, tütar Riina Einasto töötab Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, poeg Indrek Einasto ehitab oma töökojas tsikleid võistlusmasinateks. Seitse lapselast. Neist noorim, pisut üle kuu aja tagasi sündinud pojapoeg, sai nime vanaisa järgi.

Hoomamatu tumeaine ja
kosmiline korrapära

Rahvusvaheline relativistliku astrofüüsika keskus andis hiljuti teadusilmas hinnatud Marcel Grossmanni auhinna Tartu observatooriumis töötavale akadeemik Jaan Einastole. Selle ka mitmele Nobeli laureaadile jagatud auhinna sai Jaan Einasto tumeaine uurimise ja kosmilise kärgstruktuuri avastamise eest.

«See auhind pole pelgalt minu töö,» toonitas Jaan Einasto. «Mul on eelkäijad ja väga head kolleegid, tänu kellele ma nende avastusteni jõudsin.»

Tartu observatooriumi astrofüüsikud Jaan Einasto, Ants Kaasik ja Enn Saar tõestasid 1974. aastal, et peale tavalise aine (tähed, gaas, tolm) on galaktikatel ulatuslikud massiivsed tumedast ehk varjatud ainest kroonid. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, kuid teadlastel pole tumeaine osakesi seni õnnestunud kätte saada. Mis aine see siis ikkagi on?

Piltlikult on tumeaine vundament, millele universumis kõik toetub, selgitas Jaan Einasto. Tumeaineta ei saaks olla ka tavalist ainet, või kui ka oleks, siis ei saaks aine moodustada selliseid suuri struktuure nagu näiteks tähed, galaktikad, planeedid ja inimene, sest tavalist ainet on nii vähe, et see hajub enne, kui suudab moodustada mingi objekti. Seega oli tumeaine universumi arengu alguses, kui oli tegemist väga suurte energiatega, oluline kujundaja kõiges, mis meie tekkimisele eelnes.

Universumi kärjelise ehituse teooriaga tuli Jaan Ei­­nas­­to koos Mihkel Jõeveeruga välja Tallinnas 1977. aastal peetud Rahvusvahelise Astronoomiauniooni sümpoosionil.

Selgus, et galaktikad koonduvad superparvedesse, mis koosnevad galaktikate kettidest, vahepealne ruum on tühi. Kosmilistes tühikutes leidub tõenäoselt ürgset ainet, millest ka galaktikad tekkisid, kuid aine tihedus pole piisav tähtede ja galaktikate tekkeks.

Pärast seda, kui ka USA astronoomid jõudsid sarnastele tulemustele, on see sei-sukoht üldiselt omaks võetud.  (TPM)

Tagasi üles