Üle tänavate kaiguvad Hüüdja Hääl ja Kiitja Keel

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis juunis ja juulis vaadata olnud näitus jutustas lugusid Eesti kirikukelladest.
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis juunis ja juulis vaadata olnud näitus jutustas lugusid Eesti kirikukelladest. Foto: Andres Ehrenpreis

Pauluse kirikus on Hüüdja Hääl ja Kiitja Keel, Jaani kirikus on Peetrus ja Paulus. Neid piibellikult väärikaid nimesid kannavad üle Tartu tänavate kaikuvad kirikukellad.

Kirikukelli selles linnas on praegu helisemas paarkümmend

Mõtte heita pilk Emajõelinna kirikukelladele ja kuulata nende helisid tavalisest süvenenumalt andis kunstiajaloolase Juhan Kilumetsa koostatud näitus. Seda võis esmalt vaadata Tallinnas Niguliste kirikus kaks aastat tagasi. Tänavu juunis ja juulis võisid samast väljapanekust väiksemas mahus osa saada need, kes käisid Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis.


Tartu osa on Kilumetsa väljapanekus väike. Silma hakkab näiteks Tartu Maarja kirik - seoses Bochumis valatud kahe teraskellaga. Sealjuures tsiteerib näituse koostaja pastor Willigerode aastal 1862 ilmunud õhukest raamatut «Tarto lina Maria kirriko kella pühhendamisse päewa mälletusses». Pastor on kirja pannud, et suurem kell sai nimeks Hõikaja ja väiksem Koguja.


Muide, tänavu 10. juulil kirjutab koduloolane Kalju Leib Tartu Postimehes Maarja kiriku põlemisest 12. juulil 1941 ning märgib, et «kirikukell oli hõõgunud kui päike ja kukkunud lõpuks alla». Ta lisab, et kell pääses saksaaegsest metallikorjandusest ning «lööb 1948. aastast Viljandimaal Paistu kiriku tornis». Artiklis ei ole kirjas, kas jutt käib Hõikajast või Kogujast.


Kellad on kutsunud kirikutesse jumalateenistusele ning andnud märku rõõmsatest ja kurbadest sündmustest. Kui palju on neid Tartus kumisemas, kui kaua on nad oma auväärses ametis olnud?
Nagu selgub Tartu Postimehe tehtud küsitlusest, on kelli praegu kaheksas Emajõelinna kirikus.


Peetri kiriku kellad
Peetri kirikul on kaks tornikella, mõlemad on nimeta. Õpetaja Kalle Mesila andmeil muretseti väiksem (u 260 kg) juba enne kiriku sisseõnnistamist, seega enne 1884. aastat. Suurem (u 600 kg) muretseti ja pandi üles 1890. aastal. Mõlemad kellad valati Peterburi lähedal Gatšinas, suurema puhul on lisatud: Lavrovi vabrikus.


«Küllalt oluline on teada, et väiksema kella hinna 300 rbl annetas koguduse suurannetaja, kiriku vöörmünder ja linnasaadik (nii on kirjas) Gustav Goldmann, kes hiljem annetas 2000 rbl, mille eest tehti kirikupingid, ja 3000 rbl, mille eest telliti Johann Kölerilt altarimaal «Kutsuv Kristus» («Kristus kõrbes»). Suurema kella hinna 500 rbl aga annetas abielupaar Mihkel ja Leena Markus,» märgib õpetaja Mesila.


Ta lisab, et suurema kellaga juhtus äpardus - varsti pärast tarvituselevõttu murdus küljest üks tükk, nii et kella parandamiseks tuli see tehasesse tagasi saata. See tõi kaasa lisakulu 100 rbl.


«Helitugevus ei ole nii võimas nagu näiteks Pauluse kelladel, aga siiski kostavad nad piisavalt kaugele. Väiksema heli on pisut heledam ja kuidagi tuhmim,» märgib õpetaja Mesila.


Pauluse kiriku kellad
Pauluse kiriku kellad jõudsid õpetaja Joel Luhametsa andmetel Tartusse 1. novembril 1923 ning õnnistati altari ees sisse 13. detsembril. Esimest korda helisesid need kiriku tornis sama aasta jõululaupäeva õhtul kella viiese jumalateenistuse eel.


Nii nagu Maarja kiriku kellad, on ka Pauluse kellad terasest ning valatud Bochumis, Ruhri tööstuspiirkonnas.
Kellade nimed on Hüüdja Hääl ja Kiitja Keel. Suuremal kellel on tekst «Ma olen hüüdja heal: tehke tasaseks Issanda tee Joh ew 1,23 Tartu Pauluse kogudus oma kallile kirikule Jumala auks 1922 aastal koguduse XII ja kiriku V aastapäewa puhul». Väiksemal kellal on tekst «Minu keel peab Sinu õigust kuulutama iga päew su kiitust Taaw l. 35,28».


Suurem kaalub 1280 kg ja väiksem 800 kg. Õpetaja Luhamets lisab ka muusikalise märkuse: «Suurem kõlab dis ja väiksem kõlab fis.»


Nende kahe kella kõlast on inspireeritud Heino Elleri klaveripala «Kellad» (1926). Nii seda lugu kui ka Pauluse kelli on võtnud keskseks kujundiks kirjutada Indrek Hirv näidendis «Pauluse kiriku kellad», mis raamatuna on ilmunud 2007.


Ühes stseenis räägib Eller, et «Kellad» on talle iseäranis armsaks jäänud: «Pariisi ja Zürichi hõngu on temas juba tagasihoidlikumalt... see võte muidugi, et tuumikmotiiv just ostinaatselt kordub, teate ju, laskuv väike terts, tuleb ju meelde, eks ole? Aga muidu on see pala tartulik, saate aru, mitte rahvuslik või eestilik, vaid tartulik.»


Jaani kiriku kellad
Jaani kiriku kellad on paigaldatud aastal 1999, valatud Saksamaal Karlsruhes, kaaluvad kokku 970 kg ning nimeks on neile antud Peetrus ja Paulus.


«Võtsin kitarri häälestusmasina abiks ja teostasin väikese mõõtmise,» teatab sihtasutuse Tartu Jaani Kirik juhatuse esimees Juhani Jaeger. «Nende toonid peaks olema Bb (Si-bemoll, Paulus) ja G (Sol, Peetrus).»


Metodisti kiriku kell
Metodisti kirikus Toome serval ehk Püha Luuka kirikus on Tartu kõige uuem kirikukell. Pastor Priit Gregorios Tamme andmeil on see valatud Aaraus (Šveits), pühitsetud 22. juunil ja üles tõstetud 27. juunil 2008. Kell kaalub 65 kg, nimeks on Johannes ja heliseb nagu esimese oktaavi A (nagu koorijuhtide helihark, 440Hz).


Pastor Tamm on Tartu Püha Luuka kiriku kella loo avaldanud Eesti Metodisti Kiriku ajakirjas Koduteel. Sealt võib lugeda, et 2001. aastal Tartu kogudusele uut kirikut planeerides oli kohe alguses mõte leida koht kirikukellale. «Kuna meie kirikul on ka torn, sai kella koht kujundatud sinna, torni läbiva pika risti jalamile, 12 meetri kõrgusele maapinnast.»


Kiriku sissepühitsemise jumalateenistuse järel lubas koguduse sõber, reisifirma omanik Theo Schwarz Luzernist kanda hoolt selle eest, et ühel päeval heliseks Tartu Püha Luuka kiriku tornis kell.


«Pikka aega teadsime vend Theod kiusavast vähihaigusest. See ründas; siis jälle, kontrolli alla saaduna, taandus. Et siis, 2007. aasta sügisel, lõplikult lüüa,» kirjutab pastor Tamm. «Teades, et elada on jäänud veel kuni pool aastat, tahtis vend Theo täita oma lubaduse Tartu kogudusele. See jäi tema viimaseks «projektiks» meie koguduses ja ühtlasi alatiseks helisevaks mälestuseks temast.»


Tartu uusim kirikukell valati Šveitsi ühes väga vanas, Rüetschi kellavalutöökojas, Aarau linnas. Seal on kelli valatud juba 1367. aastast peale. Valajaks oli meister René Spielmann.


«Kell ise on Eesti mastaabis keskmise suurusega: poolemeetrise läbimõõduga ja 65 kilo kaaluv pronksisulamist instrument,» kirjutab pastor Tamm. «See on mõeldud käsitsi helistamiseks, selleks on tal vastav hoob ja 12 meetri pikkune köis, mis ulatub torni sisemuses treppide vahel kuni esimese korruseni.»


Kella torni tõstmise juures oli abiks pastor Tamme sõnul üks Eesti tuntumaid kellaspetsialiste, Toomas Mäeväli Kuusalust. Kuna kell ei ole väga raske ja kiriku konstruktsioonid seda võimaldasid, tõsteti kell üles taliga torni sisemuses. Seejärel jäi üle kell koos helistamismehhanismiga selleks mõeldud tala külge kinnitada ja köis tila külge panna.


Koos ettevalmistuste ja kõigi vajalike toimingutega kulus kella ülestõstmiseks terve tööpäev. Kella ülespaneku juurde kuulus ka väikene sissejuhatus kellalöömise kunsti, mille meister Mäeväli tegi noorele kellamehele Jaak Ristiojale.


Katoliku kiriku kellad
Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kiriku ehk lühidalt katoliku kiriku torni restaureerimist ning risti ülespaneku projekte ja rahastamist on viimasel ajal korraldanud Ülo Siimets. Ta on käinud selle pühamu tornis kümneid kordi. Mõndagi teab ta sealsetest kelladestki.


«Tean, et kelli on kolm, aga minu teada neil nime ei ole,» märgib ta. «Kellad paigaldati Saksa firma poolt. Kellade löömine toimub elektrikoputite abil. Viimane kell on paavsti nuntsiuse Erwin Josef Enderi kingitus aastast 2000. Üks kelladest on praegu paigast ära. Koputi ei puutu vastu kella.»


Jüri kiriku kellad
Tartu vanemad kirikukellad löövad õigeusu kirikutes.


Jüri kirikus (Narva mnt 103) ehk Suurmärter Georgiuse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirikus on kelli kolm.
Suurim neist on muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektori Ülle Juki andmeil ilmselt malmist. «Kellal annetusteksti ega valaja andmeid pole. On üksnes raskestiloetav tsitaat, ilmselt piiblist. Kell võiks pärineda 19. sajandi viimasest veerandist.»


Kaks ülejäänud kella on pronksist. «Keskmine ja väiksem kell on heade proportsioonidega ja kenasti ornamendiribadega dekoreeritud,» teatab ta.


Keskmine on valatud Peterburis Stukolkini tehases samuti umbes 19. sajandi viimasel veerandil.
Kõige väiksemal kellal annetusteksti ega valaja andmeid ei ole, pärineda võiks see Juki hinnangul 19. sajandi viimasest veerandist või 20. sajandi algusest. «Selle kella kohta on mul märkus, et ainus kolmest kellast, mis on päriselt Jüri kiriku oma,» lisab peainspektor.


Asi võib olla selles, et kui Esimese maailmasõja algul viidi Venemaale hulk meie kirikute kelli ja kui 1920. aastate keskel vastavalt Tartu rahulepingule need re-evakueeriti (ilmselt mitte sama arv), siis ei saadud tagasi mitte enam samu kelli. «Need n-ö tagasisaadud kellad jaotati siin laiali,» selgitab Jukk. «Kas see puudutas ka Jüri kirikut, ei oska öelda.»


Kirikuid laastas samuti Teine maailmasõda. «Kirikute vahel on aegade jooksul kelli ka vahetatud,» lisab Ülle Jukk. «Nii et täpset põhjust ei tea, kuidas kaks suuremat kella Jüri kirikusse on sattunud.»


Eesti õigeusu kirikute kellad
Kellade poolest on rikkad Eesti Apostliku Õigeusu kirikud, millest üks tegutseb Sõbra ja teine Magasini tänavas.
Esimeses neist käib preester Orenti juures koos Tartu Pühade Aleksandrite kogudus. Kuid kiriku viie kella kohta ei ole siinkohal kahjuks rohkem midagi kirjutada.


Tartu Jumalaema Uinumise Uspenski kogudust on kirikusse kutsumas samuti viis pronkskella. Suurim on Ülle Juki andmeil valatud Moskvas Strugovštšikovi tehases aastal 1785 ja kaalub umbes 988 kg.
Teised kellad on õige pisut uuemad ja tublisti kergemad. Ühel neist on ülaosas suur tükk väljas, nii et seda ei ole võimalik kasutada.


Kellade jumalik kõla
Ühel kaunil suvepäeval viis organist Anna Humal koorilauljaid Tartu Pauluse kiriku kammerkoorist kuulama kodulinna kirikute kelli.


Ühe tema kuulamiskäigu kaaslase, Elleri kooli õppejõu Katrin Alleri tähelepaneku järgi on küllap siiski annus objektiivsust väites, et Pauluse kiriku kellad Hüüdja Hääl ja Kiitja Keel kostavad linna mürast kõige selgemini üle.


«Kui aga olla helistamise ajal kiriku vahetus läheduses, võib peaaegu füüsiliselt tunda, kuidas võimas kõma valgub laiali, hajudes tornist alla. Ja kui see peakski olema fantaasia vili, siis suursugusus ja majesteetlikkus on nagunii mõõdetamatud,» märgib Katrin Aller.


Kuulamiskäigul said vaatamata väga tuulisele ilmale kahe tunni jooksul kõik Tartus helisevad kirikukellad ka salvestatud. «Meil on väga ilusa ja huvitava häälega linn!» rõõmustab Anna Humal. «Kui vilets oleks elu sellise linna rahval, keda ükski kõrgem hääl päevategemistes ega tänavamöllus ei peata!»


Kellad näitavad ja määravad inimesele aegu, kiirustavad takka. Kirikukellad on Anna Humala meelest hoopis teistsugused - nende ülesandeks on peatada, mõtlema, märkama ja kuulama kutsuda.

ARVAMUS
Anna Humal, muusik
:
Tartu Pauluse kellad tunduvad kõige sügavama tämbriga ja pikema resonantsiga. Nad kostavad kuuldavasti kõige kaugemale - aga pole ka ime: nad on suurimad ja kõrgel tornis. Kõlab askeetlik, väärika häälega kutse, mis ei saa kellelgi tähele panemata jääda. Vahva on teada kellade nimesid ja kõrgusi, siis muutuvad nad eriti lähedaseks.


Katoliku kiriku kellad on justkui rõõmsa kellukese hüüd, mis teeb alati meele heaks. Väga kohane hääl katoliku kirikule. Kahjuks ei kosta põlispuude vahelt kuigi kaugele.


Jaani kiriku kellad toovad mõttesse kauni hoolitsetud kloostri. Tähelepanuäratav, ilus kellamäng (ainult kahe kellaga!) argi- ja tööpäeval peatuma kutsumas.


Metodisti kiriku kellal on eriline tähendus, kui teada tema saamislugu. Kooskõlas nüüdisaegse kirikuhoonega kõlab ka kellahääl: nooruslik ja kutsuv.


Jumalaema Uinumise kiriku kellade tegelik võlu jäi seekord kuulmata ja lindistamata, sest ainult suuremate pühade ajal helistab kõiki kelli õige kellalööja - kaugemalt kohalesõitnud preester. Tavaliselt lüüakse ainult üht - suurimat kella, mis seekord kõlas miskipärast summutatult. Mäletatavasti kõlab kellakoor imekaunilt.
Peetri kiriku üks kell kõlab ja kajab oluliselt paremini kui teine. Võimalik, et aeg on teda räsinud ja viga saab parandada. Peetri kiriku kellade hääl on küll tuhm ega kosta kaugele, kuid oma rahvale on see kõige armsam. Nende kahe pronkskella hüüd on kuulutanud sadade inimeste elu tähtsamaid hetki. Juba see tõsiasi annab neile määratu väärtuse.


Püha Jüri kiriku kellad on justkui taevane õnnistus: rõõmusõnum kõigile rahvaile. Noored kellalööjad ja ka preester on selle ala meistrid!


Tartu Pühade Aleksandrite kiriku viis kella kõlavad noorte kellameeste käe all väga rõõmsalt ja muljetavaldavalt, justkui ilutsevalt. Neis oleks nagu ehtvenelikku suurejoonelisust ja mitmetahulisust nii nagu õigeusu kirikuski. Väga kahju, et kaunist helimaali lähedalasuvad põlispuud ja keskmist kasvu torn veel kaugemale ei luba.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles