/nginx/o/2009/07/23/211482t1h12d4.jpg)
Rätik juustele seotud, must lohvakas T-särk seljas, püksisääred nöörsaabastesse topitud – nii näeb välja tänapäeva sepaõpilane. Keskaegsest sepasellist eristab teda ainult asjaolu, et ta on tüdruk.
Rauda taguv tütarlaps naudib oma tööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helene Loonet (19) otsustas juba kümnendas klassis, et tahab saada sepaks. Esialgu ta sellest kellelegi ei rääkinud, sest teadis, et niikuinii prooviksid kõik pereliikmed ja tuttavad teda ümber veenda, et ta peaks ikkagi õppima mõne prestiižse ameti, liisima auto ja looma normaalse perekonna – leidma mehe ja saama kaks last.
«Aga selline asi ei ole üldse minu jaoks,» ütleb Helene. Ta arvab, et tuleb teha seda, mille kohta inimene tunneb, et see talle meeldib.
Helene ei ole oma suguvõsa esimene sepp. Tema vanaisa vanaisa töötas Kolga mõisas sepana ja vanaisa sepistas vaikselt ka nõukogude ajal, kuigi siis oli kunstiline sepatöö pigem põlu all ning ääsidel parandati peamiselt traktorijuppe.
Naisterahvastelt küsitakse tihti, miks nad tahavad sepikotta tulla. Helenele üldse ei meeldi, kui inimesed muudkui seda pärivad. Ta vastab tavaliselt, et vene ajal ütlesid väikesed lapsed ka, et tahavad kosmonaudiks saada. Samamoodi, tahab lihtsalt ja kõik.
«Miks inimesed üldse midagi teevad, mõne asja puhul tunned ära, et see on õige!» ütleb ta.
Madal redelipulk
Esimest korda sai Helene päris sepaelu nuusutada Tartus sepp Ivar Feldmanni käe all praktikat tehes. Suurema osa sellest kuuest nädalast, mis praktika kestis, sepistas ta dekoratiivseid aknanurki. Kokku kakssada tükki.
«Sepatöö ei ole ainult põnevate asjade tegemine, mõnikord tuleb ka sellise tööga tegeleda,» nentis tüdruk tookord üht aknanurka kahesajast rooste kaitseks värviga üle pintseldades.
Praktika jooksul tegi ta ka ukselinke ja aitas meistril suure sepahaamriga rauale peale lüüa. Need tegemised võib põnevamate hulka liigitada.
Praegu teeb Helene tööd sepp Taimo Kõrvemaa juures Raplamaal.
«Tasuta ori,» ütleb ta ise oma staatuse kohta. Tegelikult on ta õpipoiss ehk sepikoja hierarhia kõige esimene aste.
Kuigi palka õpipoiss ei saa, on Helene erialasest kretinismist ja fanatismist nõus nii kaua, kui rahakott kannatab, Kõrvemaa juures tasuta abiks käima. Kunagi loodab Helene juba oma sepikoja rajada. Sepatöö on kord selline, mida peab õppima tükk aega, enne kui raha teenima hakkad. Sepaks saamine võtab aastaid.
Sepp Kõrvemaa ütles, et ka kuulsad kunstnikud Michelangelo ja Raffael pidid kõigepealt pintsleid valmistama, siis võisid nad joonistada ja alles hiljem värvidega maalida.
Kevadel lõpetas Helene Vana-Vigalas sepakunsti eriala ja valis lõputööks ammu. Sepistatud amb seisab tal kodus ja on täitsa töökorras relv, mis kuuriseinast vabalt noole läbi laseb.
Helene räägib, et ammu sepistamine oli keeruline täppistöö: «Relv ei saa ju olla selline, mis kaheksa meetrit vasakule viltu laseb!»
Naiste randmeehitus
Kuigi tavaliselt peetakse sepatööd füüsiliselt raskeks, ei käi see sugugi naistele üle jõu. Helene ütleb, et väiksema muskliga naised peavad lihtsalt kasutama kavalaid nippe, et saada hakkama nende asjadega, mille mehed toore jõuga lahendavad.
Kui suur ja tugev mees tahab latti painutada, võtab ta sellel lihtsalt otstest kinni ja väänab kõveraks. Tüdrukud võtavad sama tulemuse saavutamiseks pika toru, pistavad lati otsapidi sinna sisse ja kasutavad raua painutamiseks jõuõlga.
Gunnar Vares, sepakursuse juhendaja Vana-Vigalas, räägib ka, et tüdrukutel pole seppadena sugugi raskem. Pigem on nõrgemal sugupoolel materjalile ja võimalustele natuke teine vaatepunkt, mis mõnikord võib isegi kasuks tulla.
Kõrvemaagi arvas, et Helenel on jõudu rohkem kui mõnel kehval noormehel.
Vana-Vigalas oli Helenel klassivend, kes väitis, et tüdrukute randmeehitus ei lase kätt lukustada ja haamriga sirgelt lüüa, sellepärast peaksid naised kodus istuma ja lapsi kasvatama.
Helene uurinud siis klassiõdedega anatoomiat nii- ja naapidi, aga mingisugust erinevust meeste ja naiste randmeluude ehituses nad küll ei leidnud.
Kuidas Helene sellise suhtumisega toime tuleb? «Tuleb nad lihtsalt pikalt saata,» on tüdruk konkreetne, «ja mitte lasta ennast häirida.»
Ivar Feldmanni sepikojas töötasid Helenega koos sellid Sander Haugas ja Tanel Nõmmik. Sander möönis, et neil oli küll alguses mõningaid eelarvamusi tüdruku kohta, kes sepaks tahab saada, aga varsti veendus ta, et Helene saab täitsa hästi hakkama. Paremini kui mõnigi poiss.
Ka sepp Feldmann ei oska Helene töö kohta muud öelda kui: «Hästi!»
Sama meelt on ka Kõrvemaa.
Ainukese asjana kurdab ta, et Vana-Vigala aastane koolitee, mille Helene äsja läbis, on liiga lühike isegi sepakunsti algteadmiste omandamiseks.
Kui suur roll oli Helene sepaks hakkamisel sellel, et siis saab romantilise ääsitule valgel koos kenade higiste ja musklis meestega tööd teha?
Helene naerab. Ja vastab siis irooniliselt, et see motiiv pole kuigi oluline, sest enamik seppasid on kahjuks mitte eriti atraktiivsed mehed hilises keskeas, kellel on perekond ja lapsed.