Rott Luteerius aitab elu mõista

Kirikumuusik Elke Undi käes olevad rott Luteerius ja ämblik Madis on parajasti Jaani kiriku kellatornis, kus elavad nende sõbrad kellapoisid Peeter ja Paul. Foto: Andres Ehrenpreis

Kirikumuusik Elke Undi peas elama hakanud tegelased – rott Luteerius ja ämblik Madis – on muutunud sedavõrd reaalseiks, et käivad temaga Jaani kirikus kaasas ning kipuvad tagatipuks raamatussegi.

Jaani kirikus keskpäevamuusika veerandtunde korraldav ja sagedasti ka ise orelit mängiv Elke Unt on märganud, et juhuslikel inimestel on pühakotta astudes palju spontaanseid küsimusi.

Eriti palju on neid lastel, kes tahavad teada, miks on kirikuseintel puust tahvlid ja mida numbrid neil tähendavad. Miks on altaril värviline kate ja miks neid vahetatakse?

Teinekord toovad õpetajad lapsi kirikusse lausa rühmade ja klasside kaupa ning Elke Unt on mõelnud, et keegi ka kirikuga seotud inimestest võiks neile seal üht või teist asja selgitada. Rääkida mitte üksi usust ja jumalast, vaid ka näiteks rahvakalendri tähtpäevadest, mis kõik on tihedalt seotud kirikukalendriga.

«Muidu teavad meie lapsed vaid Ameerikast pärit hallo­ween’i, aga mihklipäeva, küünlapäeva või kolmekuninga- ja tuhkapäeva enam üldsegi mitte,» muretseb Elke.

Mõte teoks!

Juba eelmisel suvel lõi Elke Unt Tartu linna päevaks Jaani kirikusse lastekava «Kirik tuttavaks viie meelega».

Tänavu suvel kandis samalaadne programm pealkirja «Luteeriuse pooltunnid lastele».

Jah, pooltunnid kandsid juba sellesama kirikurott Lu­teeriuse nime, kes Elke Undile koos teiste huvitavate tegelastega pähe on pugenud! Kohal käis ligi 60 last, lisaks vanemad. Kõigile meeldis.

Elke Undil endal on poeg ja tütar ning ta teab suurepäraselt, millal lastel harivate vestluste ajal igav hakkab või millal nende silmad põnevusest särama löövad. Ja kuidas siis kõik, mis põnevas loos juhtub, neile mällu talletub.

Elke Unt ei suuda enam täpselt meenutada, kust kerkis ta vaimusilma rott Luteerius.
Eesti keeles öeldakse vahel «kirikurott», aga see kõlab halvustavalt ja tähendab vaest inimest.

Elke aga mõtles, et kirikus võiks ju elada ka mõni päris rott – muhe ja sugugi mitte halb tegelane, kellest lugusid jutustades saaksid lastele selgeks nii kirikuruumid kui nende otstarve, jumalateenistuste käik ja mõte, rõõmsad ja mõtlikud pühad ning palju muudki, mis elus oluline.

Ja et need lood leiaksid aset siinsamas Tartus Jaani kirikus, mille tornist paistavad kätte Treffneri kool, ülikool ja botaanikaaed, Lai ja Rüütli tänav ja Raekoja plats ning miks ka mitte Tigutorn ja Tasku. Selgeks saaks, et Tartu asub Emajõe kaldal ning on hästi vana linn – hansalinn.

Elke vaimusilmas oli Luteerius punastest tellistest müüride vahel elamisest juba ise punakakarvaliseks muutunud ja üsna eriline rott, kel on abivalmis süda ja uudishimulik meel.

Elke ütleb, et algul arvas ta, et keegi võiks need sobivad jutud talle valmis kirjutada. Aga ta ei osanud ega julenud kellegi poole sellise imeliku palvega pöörduda. Istus ühel õhtul hoopis ise arvuti taha ja asus klaviatuuril tippima.

«Esimese loo peale läks mul 14 minutit,» rääkis ta. «Ja siis need muudkui tulid!»
Elke naerab, et hiljuti oli tal periood, kus ta kirjutas iga päev Luteeriuse elu peatükke ja oli ise ka peast juba natuke ämblik, tornikukk, kirikurott ja öökull.

«See oli nagu magistritöö, mida pidi iga päev tegema, muidu oleksid seosed ja liinid kõik segamini läinud,» kirjeldab ta.

Lapsed appi!

Jutte testib Elke omaenda laste peal. 10-aastane ajaloohuviline Henri näiteks arvas, et süžee elavdamiseks kuluks kuhugi ära mõni vana päevik. Rott Luteerius leiabki ühes loos oma pesa kaugemast nurgast vana räbaldunud päeviku!

11-aastane Saimi aga märkas, et Luteeriuse lugude tegelased on kõik millegipärast meessoost. Tüdrukuid ei ole! Ja Elke kirjutas Luteeriuse lugudesse kauni Magdaleena, kes ilmub kirikusse koos ämblik Madisega.

Oma lugude tegelastest on Elke rääkinud ka Jaani kiriku kunstipoe asutajale Liisa Murdveele. Liisa teatas ühel päeval ootamatult, et ta sai Luteeriuse valmis.

Elke ei uskunud oma kõrvu, aga Liisa võttis kotist välja villasest lõngast heegeldatud punakakarvalise suure roti, kel on mustadest jõhvidest vurrud. Luteerius mis Luteerius!
Ei läinud palju aega, kui Liisa tuli, pikkade traadist jalgadega ämblik Madis kaenlas...

Nende nukkudega on Elke Unt Jaani kirikus juba lastele oma lugusid jutustanudki. Lastel olid vaimustusest suud lahti ja silmad pärani. Pärast joonistavad pilte ega taha koju minna. Ning Elke ise on sellest kõigest inspiratsiooni saades loonud laulu, mis kannab pealkirja «Rott Luteeriuse lauluke».

Sibeliuse Akadeemia muusikamagistri paberitega Elke Unt ei tea veel, millega see kõik lõpeb. Igal juhul on tal tehtud taotlus Tartu ja Eesti  kultuurkapitalile sooviga üks raamat ilmutada.
«Eks nad nüüd seal imestavad, kes see «uus kirjanik» küll on,» naerab Luteeriuse looja, aga loodab parimat.

Luteeriuse lugude rahvas
• Jaani kiriku lilleseadja tädi Anna,
• rott Luteerius ja ämblik Madis,
• ämblikupreili Magdaleena,
• öökull Jaan,
• kellapoisid Peeter ja Paul,
• tornikukk Peetrus,
• postituvi,
• kirikuõpetaja ja tartlased. 
---------------------------------------------------

Suurte sõprade õpetlikud lood

Luteeriuse sõber on ämblik Madis, kes Jaani kiriku võlvide all niidi otsas kiigub ja võilillevarrest meisterdatud vilega lõbusaid viise mängib.

Ämblik Madis on kärsitu tegelane, kellega alatasa mingeid äpardusi juhtub. Ükskord näiteks murrab ta oma jalalüli ning Luteeriuse abi kulub hädasti ära. Luteerius aitab Madise botaanikaaeda ravile viia.

Ämblik Madisel on tuhat küsimust. Et miks inimesed kirikusse tulevad ja miks nad oreli saatel laulavad ja vahele piiblilugusid kuulavad ning siis vait on ja omaette istuvad. Rott Luteerius arvab, et inimesed uurivad siis oma südant.

Madis on hämmingus, et kuidas inimestel see eluelamine juba ükskord selgeks ei saa ja et kas näiteks tema, ämblik Madis, ei võiks südame uurimise asemel vahelduseks  oma jalgu uurida.

Ka satuvad Madis ja Lu­teerius mõnikord üles tornikuke juurde, kes kaugele näeb ja kõike teab, ning loomulikult ka tornikiivri alla kellapoiste Peetri ja Pauli koju.

Öökull Jaan on Luteeriuse lugudes aga see tegelane, kes on nooruses ülikooli pööningul elanud ja seal vanu raamatuid lugenud ning oskab jagada ajaloosse puutuvaid põnevaid fakte.

Üks imelik asi juhtub ka. Ootamatult ilmub lugudesse postituvi, kes toob Lutee­riu­sele sõnumi ta Saaremaal elavatelt sugulastelt! (TPM)