:format(webp)/nginx/o/2024/02/20/15897909t1hfafb.jpg)
/nginx/o/2009/02/05/128409t1h14ee.jpg)
Reisidel tunneme end eriti hästi, kui kohtame midagi tuttavlikku. Minu puhul saadab tuttavlikkust ka soe tunne, kui viibin mõnes hansalinnas. Püüan siis jälgida teiste hansalinnade eripära, seost meie linnadega, arhitektuurilisi mõjutusi, vanalinna atmosfääri ja sellest õhkuvat romantikat.
Hansa Liit on omal ajal ühendanud tähtsamatele kaubateedele jäävaid linnu, nende kaudu on vahendatud erinevaid kultuure, kuid liitlaslepinguist hoolimata on oldud ka suurtes vastasseisudes.
Mõni nädal tagasi olin turismireisil Läänemere saartel Ölandil ja Gotlandil. See meeldiv reis oli täis maastikke tuulikute, kadakate, loopealsete ja pankrannikutega. Tuttavlikke, kuid samas erinevaid meie omadest. Erilisust pakkus aga Gotlandi pealinn, rooside ja varemete linnaks kutsutud vana hansalinn Visby.
Reisilt naasnuna kuulsin Tartu hansapäevadest ja tundsin kohe midagi meeldivat, mida tekitavad silmale nähtamatud seosed. Küllap tulevad seosed sellestki, et suurem osa mu elust on möödunud hansalinnades – pikemat aega Tallinnas, nüüd Tartus.
Suurimat mõju avaldab külastajale Visby vanalinn, hästi säilinud keskaegne tänavavõrgustik vanade kivimajadega, kirikuvaremete park ja suurejooneline linnamüür. Olin Visbys just rooside õitsemise ajal ja tajusin selgelt, miks Visbyt ka rooside linnaks hüütakse – kõikjal õhkub roosilõhn lausa taevani. Roose on istutatud iga vana maja ette, kuhu aga kitsad tänavad vähegi võimaldavad. Ja põõsad on siin pikad, pürivad lausa kõrgustesse!
Gotlandist ja seega Vis-bystki kujunes alates 11. sajandist piltlikult öeldes suur turuplats, kus põllumehed-kaupmehed-meremehed hoidsid Läänemere kaubavahetuse jämedat otsa enda käes. Kaubeldi põhiliselt vilja, soolakala, kanepi, karusnaha, mee ja tõrvaga.
Kaupa viidi laevadega ka Inglismaale ja Flandriasse. Vastu saadi enamasti riidekaupa. Gotlandi põlisasukad guutid käisid sageli Norra sadamates, eriti Bergenis. Teine siht oli Lübeck, sealt saadi mööda jõgesid Hamburgi ja edasi Londonisse ning Antverpeni. 13. sajandi lõpus oli Visby Hansa Liidu linnade seas üks juhte, Brügge–Novgorodi liini olulisim sadam. Siin elas ligi 8000 inimest.
Visbys asus kaupmeeste hansa keskus, milles juhtpositsioonid olid aga sakslaste käes.
Kui Hansa Liit allutas Visby kaupmeeste hansa 1300. aastal Lübeckile, tulenes siit pikaajaline vaen Visby ja ülejäänud Gotlandi elanike vahel.
Esimene hansapäev – kokku tuli hansalinnade esindajate üldkogu – oli 1356. aastal ja küllap seegi sündmus on mõjutanud tänapäevaste hansapäevade korraldust, Tartu hansapäevad kaasa arvatud. Hansa Liit tegutses 16. sajandi lõpuni ja sellesse kuulus õitseajal ligi 200 linna.
Sakslased said endale Visbys 1225. aastal jumalaemale pühendatud kiriku, tänase toomkiriku. Sellel kirikul on Lübeckiga seotuna eriline, esimese hooga hämmingut tekitav seos. Nimelt korraldasid Lübeckist tulnud usupuhastajad 1525. aastal Lutheri reformatsiooni sildi all Visby kirikute rüüstamisi ja ainukesena jäeti puutumata just see – sakslaste kirik!
Ülejäänud süüdati põlema ja hävitati kõik kirikute rekvisiidid. Nii on Visby vanalinn täis 13. sajandil ehitatud ja 16. sajandil hävitatud kirikute varemeid. Et varemed on üksteise lähedal, moodustavad nad lausa varemete pargi: Püha Drotteni, Püha Hansu, Püha Larsi, Püha Peri, Püha Katarina, Püha Olofi, Püha Cle-mensi, Püha Gertrudi ja Püha Nikolausi kirik. Varemed on hoolikalt konserveeritud ja tänu öisele erivalgustusele pimeduses väga atraktiivsed.
Kaubandus, soodus asukoht Läänemere teelahkmel ja juhtpositsioon hansas kiirendas Visby kasvu. Selline linn pidi saama väärika ja kaitset pakkuva linnamüüri. Müüri ehitati 13. sajandi algusest aastani 1288 ja see sai ennenägematult suur.
On suur õnn, et siit pole üle käinud suuri sõdu, eriti 20. sajandi omi, seepärast on linnamüür suurelt osalt säilinud. Linnamüür koos kogu Visby vanalinnaga on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja (nagu Tallinnagi vanalinn).
Esimesena rajatud müür on 1,5 km pikk ja seisab näoga mere poole, et hirmutada merelt tulevaid kutsumata külalisi. Veidi hilisem 2-kilomeetrine jätk ehitati sisemaa suunas. Alles on ligi 40 suurt ja väikest müüritorni.
Ilus elamus on jalgsirännak ümber linnamüüri koos põigetega vanalinna läbi Suure Rannatorni, Ida- või Põhjatorni.
Kogu rännaku saadab Eesti inimest tuttavlikkus – linnamüüri ja eriti tornide sarnasus Tallinna omadega. Suurematel, hambuliste servadega tornidel nagu Põhjatorn, Georgi torn, Pikk Liisa või Teopõllutorn lehvivad Rootsi riigilipud, lisades omakorda värvikust.
Müüri idapoolne kilomeetrine osa jätab 700 aasta taguse mulje, sest tänini on siit suudetud eemal hoida uusehitisi. Sellist imposantsust annab otsida!
Üks Gotlandi sõidu magnet oli lootus kohata viikingiaja märke, ruunikirjadega kive, meie ajaarvamise alguse piltkive, pronksiaja laevkalmeid. Need lootused täitusid: suur valik ruuni- ja piltkive on eksponeeritud Visby linnamuuseumi saalis. Neid kohtasime veel Gotlandil Bunge vabaõhumuuseumis.
Ühe ruunikivi leidsin aga täiesti ootamatult Rootsi endise pealinna Sigtuna kiriku kabeli seinast!
Põhjarahvastele omane ruunikiri pidas vastu peaaegu 1500 aastat, 15. sajandini. Ruunimärke raiuti kividesse, ehetesse ja tarbeesemetesse juba aastast 200 pärast Kristust. Ruunitähed olid välimuselt lihtsad ja neid sai vähese vaevaga kivisse ning puusse lõigata.
Ruunide mõju on ulatunud ka Eestisse. Meie talude peremärgid pole ju midagi muud kui ruunimärgid!
Viikingite ajastu – omapärane Läänemere maade ajaloolõik – pole eriti pikk, nende enim koordineeritud tegevusaeg mahub 8.–11. sajandisse. Siia olid haaratud ka Eesti alade, eelkõige saarte elanikud. Viikingid olid meresõitjad-talupojad, kelle kaubaretked vaheldusid rüüsteretkedega ja sõidud ulatusid Vahemerele ning Ida-Euroopa jõgesid mööda Mustale ja Kaspia merele.
Omaette emotsioon tuli Visbyst veidi lõunas asuva Tofta ja veel veidi lõunapoolse Fröjeli laevkalme külastamisest. Ligi 20 meetri pikkused ja 3-4 meetri laiused paadikujulised äärekivide ja kõrgemate täävikividega kalmed meenutavad ehtsaid laevu.
Meremehe surnukeha põletati tuleriidal ja tema tuhk maeti laevkalmesse, sest meremehe hing pidi jääma koduse laevaga kokku.
Nii laevkalmed kui ka Gotlandi laevu kujutavad kaljujoonised (neid on kokku 325) kinnitavad, et laev oli pronksiajastu inimese mõttemaailma üks põhielemente. Põhielemendiks jäi see ka viikingite ajal.
Ja hansapäevadki jäävad millestki olulisest ilma, kui sealt puudub kas hansa kaupmeeste koge või mõni viikingite alus.