:format(webp)/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
/nginx/o/2009/07/19/209198t1he6a4.jpg)
«Ostke kirsse! Väga magusad, ainult kümme krooni!» nii hõikas Kaarsilla otsa peal istuv väike kauplejapreili. Nii head müügitööd kohtas hansapäevadel harva, sest käsitöömeisterdised, keskajahõngulised esemed ning mahetoit kundede meelitamiseks reklaami ei vajanud. Ostjaid jagus igasse hansalinna jakku ning iga loovutatud krooni eest sai (kohati ülehinnatud) kaupa koju vedada suisa korvidega.
Hoopis huvitavam oli aga Jõelinnas, kus sepahaamri kolksude saatel sai ise ilutegija olla. «Õhtul paned sellise paksu hapukoore taolise taigna hapnema ja hommikul asud jahu juurde segama,» õpetas põllumajandusmuuseumi giid-pedagoog Malle Palm (vasakul), kes leivajuuretist jagas ning sinna juurde õpetussõnu ütles. «Öeldi, et on vaja messile minna ja leiba küpsetada. Nii ma siis läksin ja tegin, tuli välja küll,» meenutas giid-pedagoog Kerle Arunurm (paremal) oma esimest leivategu. Uudistajaid leivatainast sõtkuma ei lastud, kuid põllumajandusmuuseumis kasvanud rukkist pea ahjusooja leiba said maitsta kõik.
«Mina arvan, et eestlastele, eriti lastele peaks rohkem õpetama korvi punumist,» sedastas hansapäevadel vabatahtlikuna kaasa löönud Olev Põldmaa. Tõepoolest, suurem osa hansalaadal müüdud korvidest pärines hoopis Poolast, kuna Eestis kipub korvimeistreid nappima.
Noormeeste tööpäev algas hommikul kell kuus, kus muude ülesannete seas tuli olla transporditööline, mängida laval õhtujuhti ja modelli, juhtida rongkäiku, valvata tehnikat ja nii 16 tundi järjest. Laupäeva õhtul kell 23 võis neid leida Toomemäel rüütliturniiri plekkrüütli kuju valvamas. Tasu, mille poisid töö eest said, oli kolm kõhutäit ning tegemisrõõm.
Samas aga pakkusid hansaostlejatele mõnusat vahepala nii keskaegsed muusikud kui efektne tulemäng (alumisel pildil) kohe pärast Hansapäevade avapauku.