Zahharenkova nimi ütleb kindlasti väga palju muusikute ringkonnas liikuvale kontserdikülastajale, kuid võib-olla nii mõnigi lugeja ei tea, et tegemist on hetkel Eesti vaat et kõige kõrgemalt hinnatud pianistiga välismaal.
Selliseks väiteks annavad alust arvukad esikohad rahvusvahelistelt konkurssitelt, mida kroonib maailma mainekaima Leipzigis peetava Johann Sebastian Bachi nimelise pianistide konkursi esikoht 2006. aastal. Samal aastal pävis Zahharenkova ka esimese preemia Alessandro Casagrande nimeliselt pianistide konkursilt Itaaliast ning aasta varem Rumeenias toimuvalt George Enescu nimeliselt konkursilt.
Eesti Muusikaakadeemias professor Lilian Semperi ja Maris Valk-Falki juures õppinud ning Sibeliuse Akadeemias end täiendanud Irina Zahharenkova pole aga kaugeltki ainult suurepärane artist klaveri taga, vaid ühtviisi hea klavessiinimängija.
Ka Tartus saab publik näha ja kuulda Zahharenkovat musitseerimas sel pillil, kuid eelolev kontsert pakub üllatuse - esmakordselt Eestis kohtuvad ühel soolokontserdil nii klavessiin, kaasaegne klaver kui ka viimase eelkäija - Hammerklavier ehk haamerklaver.
Kõik kolm - välimuselt üsna sarnased, ent hoopis erineva kõlaga klahvpillid on ajalooliselt omavahel väga seotud ja esindavad teatud mõttes klaveri kujunemislugu.
Kui esimesed teated klavessiinist pärinevad juba 14. sajandi lõpust, siis Hammerklavier tähistab 18. sajandil ja 19. sajandi alguses levinud ning kasutuses olnud nn Viini tüüpi konstruktsiooniga pilli. Inglise keeles on selle pillitüübi kohta kasutusel sõna fortepiano.
Lisaks vanusele seisneb nende kolme instrumendi erinevus heli tekitamise süsteemides.
Kui klavessiini pisut plärisev heli saavutatakse keeli võnkuma tõmbavate plektronite ehk sulerootsude abil, siis klaveri keeled hakkavad helisema nende pihta löövate haamrikeste tõttu. Viimane annab mängijale võimaluse pillil erineva tugevusega kõlasid tekitada, mis näiteks klavessiinil pole võimalik.