Töötut proffi tabas elu rängim katsumus

Postimees BMX-võistlus Foto: Repro

Mõnikord teevad igati mõistlikud inimesed tont teab mille pärast asju, millest neil õrna aimugi pole.

Üleeile õhtupoolikul oli Tähtvere spordipargis üks selline kord.

Üks tegijaist oli Tartu linnapea Urmas Kruuse.

Ahvatlus, millega Tartu Postimees kümme teatud mõttes diletanti peadpööritavasse ja kaelamurdvasse – ja tundmatusse! – ettevõtmisse meelitas, on laululava taha valminud Eesti esimene BMX-rada.

Mitte keegi, kes pahaaimamatuks katsejäneseks soostus tulema, polnud seesuguse rajatise jõnkse ja põntse eales tunda saanud. Sest kui pole rada, ei saa Eestis olla ka ühtegi BMXi ehk trikirataste krossisõitjat. Erinevalt Lätist, kus radu on seitse ja litsentseeritud sõitjaid 150.

Tartu 350 meetri pikkuse kolme viraažiga ja kolm miljonit krooni maksma läinud raja disainija, lätlane Artrs Matisons, Euroopa eksmeister, rääkis, et kui ta kodulinnas Valmieras hommikuti kodurajale harjutama läheb, on ta leidnud mõnigi kord mõne künka tagant tumepruuni laigu. Öiste hulljulgete veri, mis muud.

Kuulnud nädala algul Postimehe kavatsusest korraldada uuel rajal Eesti ajaloo esimene BMX-võistlus, andis 24-aastane Matisons kaasa soovituse: ärgu mingil juhul küngastel hüpatagu, vaid surutagu hüpped maha.

Seda, et tegemist on ohtliku alaga, näitab pikk õmmeldud arm musklis ülakehaga Matisonsi parema rangluu kohal. Seda on ta murdnud kahel korral. Tänavu kevadel lendas ta nii valusalt õlale, et ei saa siiamaani võistlustel kaasa lüüa. Ja Pekingi olümpial, kus võidutses tema kaaslinlane Märis Štrombergs, kustutas Matisonsi medaliunistused kukkumine poolfinaalis.

Pulmade-eelne risk

Ühena kümnest soostus osalema Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia-ortopeedia arst-õppejõud Leho Rips, sitke harrastusrattur. Tema kutsumise tagamõte: et arstiabi oleks häda korral omast käest võtta.

Aga stardieelsel päeval raja servas visuaalset luuret teostades – ja silmadega Matisonsi kuuemeetriseid õhulende saates – reetis Ripsi ilme isegi läbi tumedate prilliklaaside kõhklust, kas ahvatlevale kutsele järeleandmine oli ikka mõistlik otsus.

Ilmselt saab suurim vaenlane olema hasart, tunnistas ta.

Ent Postimehe võistlusel valitses esialgu, ajasõitudes, siiski kaine mõistus. Vaid kaks meest, downhill-klubis Freedown rattal kiirlaskumist harrastav Magnus Maramaa ja trikirattur Ingvar Neumann, on varem BMX-ratta sadulas istunud (ent mitte BMX-krossi sõitnud) ning suutsid seetõttu pisut gravitatsioonijõudu trotsida.

Teised hoidsid targu nahka ja luid. Peale Art Soonetsi, Scanpixi fotoagentuuri juhi, kes sai juba teisel nukil sadulaga sellise paugu hargivahesse, et paar kõrvaltnägijat oma silmad õudusest kinni katsid.

Maksu- ja tolliametis töötaval Laura Lehtmel oli eriti suur põhjus end hoida: tal on homme pulmad. Tulevane kaasa oli lugenud sõnad peale, et hoidku end tagasi. Võibolla seepärast kaotaski ta oma piirivalves töötavale õele Kadrile kümnendiku sekundit.

Ajasõitude neli kiireimat said tulemuste järjekorras valida endale veerandfinaali mees mehe vastu sõiduks ise vastase. Viimasena lunastas koha kaheksa parema hulgas linnapea Kruuse, kes pidi selleks alistama lohutusringis õed Lehtmed.

Maramaa tegi konkurentidele teene ja otsustas teise vähegi oskaja, Neumanniga sotid varakult selgeks klaarida. Ülejäänud paaridest pääsesid nelja parema sekka ortopeed Rips, Läti profirattatiimist Rietumu Banka masu tõttu koondatud Raivo Maimre ja Olavi Mõts Haanja Rattaklubist.

Pealtvaatajate salasoov

Kuna peale Maramaa olid kolm ülejäänut kõik võhmasõitjad, surusid nad reeglitesse  muudatuse, et poolfinaalid jäägu ära ning võitja selgugu ilma puhkepausita üksteise järel peetavas kolmes sõidus, kus iga sõidu viimane langeb välja.

Lõpuks said raja äärde kogunenud huvilised näha ka seda, mida hing salamisi ihkas. Esimeses finaalsõidus läks Mõtsal esiratas järsku viltu. Ta prantsatas rajale ning veristas põlve ja sääre. Tasuks neljas koht.

Teises finaalsõidus jäi jaksust enim puudu Ripsil. Hiljem avaldas ta, et tundis end sama kurnatuna nagu pärast kurikuulsat 209 km pikkust maanteesõitu Alpides.

«Samamoodi oli pilt eest ära,» lausus ta.

Enne otsustavat sõitu, kus vastamisi jäid Maramaa ja Maimre, kurtis Maimre: «Pole elus nii koomas olnud. Pump on punases. Vesi keeb.»

Aga ta oli saanud sinasõbraks spetsiaalse, madala sadulaga BMX-rattaga, mida Extreme Spordi kaupluse omanik Ain Sinikas oli kolm tükki katsetamiseks kohale toonud. Need, mil raamil ilutseb tähepaar GT (ja hind 4000–7500 krooni vahel), on igati maailmatasemel, veenis Sinikas, ise surfaja.

Kutsuge kiirabi!

Maimre, kes Eesti maastikukrossidel on kaotanud laskumistel parimaile koguni minuti, teadis, et mida rohkem sõita tuleb, seda suuremaks paisuvad tema šansid tehniliselt vilunuma, kuid vähema võhmaga Maramaa vastu. Aga ta pani mängu ka taktikalise arsenali, tõrjudes rivaali viimases viraažis nii ebamugavasse olukorda, et too kaotas lõpusirgeks vajaliku hoo. Võit oli tema.

«Elus pole ükski võit nii raskelt tulnud,» tunnistas Maimre lõõtsutades. «Täiesti läbi... tõsiselt.»

Pole hullu, sügisel saab puhata. Siis pidi ta minema Inglismaale kartuleid võtma.

Maramaa märkis päev pärast kaotust, et tal pole jalad veel kunagi nii läbi olnud.

Kohe pärast Postimehe võistluse lõppu tuiskas mäest alla rajale kiivrita noormees, kes maandus esimesel künkal näoga lenkstangile. Ajas end küll püsti, tuikus pisut, ja vajus siis mullahunniku jalamile. Talle tuli kutsuda kiirabi.

Traumatoloog-ortopeed Rips oletas, et tema nägu tuleb õmmelda vähemalt tund aega.