Doktorantide õppetoetus väheneb

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Graafika: TPM

Juuli algul said Tartu Ülikooli doktorandid doktoriõppe peaspetsialistilt e-kirja, et nende õppetoetusi, mis on muutumatuna seisnud 2005. aastast saadik, vähendatakse uue määrusega alates juulist 240 krooni võrra.


Esialgu on jäänud aga selgusetuks, millal määrus vastu võetakse ja mis on selle tagamaad. Haridusministeerium põhjendas Tartu Postimehe küsimustele vastuste andmata jätmist puhkusteajaga ja soovitas teabe saamiseks pöörduda rahandusministeeriumi. Sealt tuli vastus, et õppetoetuse kärbe on haridusministeeriumi hallatav osa.



Haridusministeeriumi teatel õpib Eesti kõrgkoolides riigieelarvelisel õppekohal 1011 õppetoetust saavat doktoranti. Arvutustehe näitab, et riik säästab 6000-kroonist õppetoetust kärpides umbes kolm miljonit krooni.



Doktoranditoetuse vähenemise 240 krooni ehk nelja protsendi võrra kuus on vähemasti Tartu Ülikooli doktorantide siselistis põhjustanud elava arutelu.



«See summa on nii väike, arvestades seda, et doktorantidel on mingid muud sissetulekud, aga ma arvan, et ta on halb just märgiliselt,» kommenteeris kärbet Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktorant Kaupo Teesalu.



Teesalu arvates on kõige tähtsam küsimus hoopis selles, et õppetoetusega ei kaasne samu hüvesid mis töötasuga. «Väga markantne näide on emapalk. Doktorandid, kes saavad toetust, on emapalga miinimumsumma peal,» selgitas ta.



Solidaarsuskärbe


Õppetoetuse vähendamist nimetatakse vähemasti doktorantide siselistis solidaarsuskärpeks – et kui võetakse mujalt, siis võetakse ka doktorantidelt. Liiatigi pole doktorandid esimesed, kelle toetuste arvelt raha kärpima asuti.



Samas – «2005. aastast ei ole doktoranditoetus muutunud mitte kriipsugi. Ja isegi ülikoolis on palgad tõusnud päris märgatavalt. Selles kontekstis ei ole see päris solidaarsus,» sõnas Teesalu.



Geoinformaatika ja kartograafia professor Tõnu Oja, kelle juhendatavate seas on üheksa doktoranti, väljendas mõistmist: «Selles mõttes ma saan eelarve tegijate seisukohalt  aru, et kui me oleme juba nii kaugele jõudnud, et päästjatel, tuletõrjujatel, kiirabiõdedel, õpetajatel tuleb palka maha tõmmata, siis tõmmatakse ka doktorantidelt.»



Sellest sügisest keskkonnatehnoloogia doktorantide ridadesse kuuluva Siiri Suursoo sõnul pole 240 krooni talle väga suur kaotus, vähemasti mitte praeguse olukorra taustal. Siiski on toetus vajalik.



Võtmata jätta ei saa


«Ilma selleta oleks ikka hulga raskem. Doktoritoetus ei ole motivatsioon iseenesest, aga selle olemasolu aitab langetada otsust doktoriõppesse astumise kasuks,» sõnas Suursoo.



Mida siis teisiti tuleks teha? «Ilmselt lähtume praegusest olukorrast, kus ei saagi võtmata jätta. Aga mina näeksin seda kärbet nii-öelda ebamäärasemate ülikoolikulude osas. Seal oleks seda kokkuhoidu võimalik veidi valutumalt teha,» arvab Kaupo Teesalu.



Riik kulutab aastas ühe doktorantuurikoha peale 145 920 krooni, millest ülikooli kulude katteks läheb 76 800 krooni ja doktoranditoetuseks 69 120 krooni.

Tagasi üles