Olles ise volikogu arengu- ja planeerimiskomisjonis, olen aastaid näinud, milliseid probleeme on linna ruumilises arengus. Ei ole ju saladus, et mingi aeg läks popiks ehitada kõik kesklinnast võimalikult kaugele, linna äärde, võttes eeskuju ameerikalikust maailmast, kus kaubanduskeskused ongi linna ääres.
See on tekitanud olukorra, kus südalinnast on hakanud funktsioonid kaduma, inimesed ära minema ja linnasüda hakkab õhtul välja surema. Eelkõige puudutab see paljusid väikepoode ja on mõju avaldanud toitlustusasutustele. Selle tulemusena mõned hingitsevad või pole saanud vajalikku hoogu sisse. Me ju kõik igatseks, et kesklinnas oleks eelkõige korralik ja kena kaubandus väikepoekestena, kus saaks ettevõtlust arendada.
Aga kui konkurents on suur ja pole tulu, ei saa midagi ilusat ära teha. See on muutunud tuntavaks ja tajutavaks probleemiks.
Mitmed asutused, näiteks sotsiaalametkond, on viidud kesklinnast välja, et oleks lihtne käia, saaks bussiga ligi. Aga ka see viis inimesed kesklinnast ära.
Väga suur probleem on ülikooli jõudmine otsusele, et lihtsam on ehitada uusi hooneid, teha need tänapäevased, funktsionaalsed. Aga sellega seoses nihkub ülikool kesklinnast ära Maarjamõisa väljale ja mujale. Ega selle nähtuse üle rõõmu tunda ei saa. Kui tahame, et Tartu linnana säiliks ega oleks laialivalguv küla, tuleb südalinnaga tegeleda.
Aastaid on kerkinud suured vaidlused, kui midagi tahetakse kuhugi teha: ei sobi, ei kõlba.
Mingil ajal peab tõehetk tulema, mil põhilised probleemid omavahel läbi vaieldakse. Seda on kõige parem teha üldplaneeringu raames. Kas sedasi kõikide soovid ja tahtmised lahendatud saavad – vaevalt küll. Ma ei usugi, et see planeering kõik küsimused lahendab, aga võimaldab teemade üle arutleda ja inimestel kaasa rääkida.
Suured vaidlused on ju näiteks Ülejõe pargi ja Poe tänava pargi üle: kas võib kuhugi ehitada või peab linn olema ainult roheline. Põhimõttelised küsimused tuleks paika panna. Kui need on paigas, oleks ka ettevõtjatel, kes võib-olla tahaksid kesklinna tulla, mingi kindlus, mis võiks siin olla viie, kümne või kahekümne aasta pärast, millises suunas linn liigub. Ettevõtjana ütlen, et kindlustunne on alati parem kui teadmatus. Muidu võivad otsused sõltuda mõne ametniku suvast või mõne pahatahtliku linnakodaniku soovist ja võimekusest kaasa rääkida.
Üksikute objektide puhul on ikka näha, et tekib teatud huvirühm või inimesed, kes sõdivad vastu ja võivad kujundada avalikku arvamust. Kas see ka linna üldarengut silmas pidades õige on, on küsitav. Parem on vaielda süsteemselt, näiteks selle üle, millised alad võiksid olla kõrghoonestatud ja kas me kuus korrust võtame normiks või kus me selle normiks võtame.
Noh, mõni ettevõtja ütleb, et teeks arhitektuurselt ilusa hoone, kümme-kaksteist korrust. Võib-olla teekski, aga kui üks on ära teinud, siis tekib küsimus, miks siis teine ei või.
Aga lõplikku lahendust ei tule ka selle planeeringuga.
Ma ei ütleks, et praeguses planeeringulahenduses oleks väga suuri probleeme. Kindlasti oleks soov, et riigikohtu hoone jääks südalinna. Teine soov on, et riiklike funktsioonidega hooneid juurde saada, tuua või Tallinnast ära.
Murelaps on küll parkimine, praegu pole veel hinna poolest otstarbekas parkimismaju rajada. Paljud asutused, kes tuleksid siia, neil ei ole oma töötajatele piisavalt parkimiskohti.
Kindlasti on soov ja tahtmine, et ülikooli funktsioonid südalinnas säiliksid.
* Veljo Ipits kuulub Reformierakonda