Suured vaidlused on ju näiteks Ülejõe pargi ja Poe tänava pargi üle: kas võib kuhugi ehitada või peab linn olema ainult roheline. Põhimõttelised küsimused tuleks paika panna. Kui need on paigas, oleks ka ettevõtjatel, kes võib-olla tahaksid kesklinna tulla, mingi kindlus, mis võiks siin olla viie, kümne või kahekümne aasta pärast, millises suunas linn liigub. Ettevõtjana ütlen, et kindlustunne on alati parem kui teadmatus. Muidu võivad otsused sõltuda mõne ametniku suvast või mõne pahatahtliku linnakodaniku soovist ja võimekusest kaasa rääkida.
Üksikute objektide puhul on ikka näha, et tekib teatud huvirühm või inimesed, kes sõdivad vastu ja võivad kujundada avalikku arvamust. Kas see ka linna üldarengut silmas pidades õige on, on küsitav. Parem on vaielda süsteemselt, näiteks selle üle, millised alad võiksid olla kõrghoonestatud ja kas me kuus korrust võtame normiks või kus me selle normiks võtame.
Noh, mõni ettevõtja ütleb, et teeks arhitektuurselt ilusa hoone, kümme-kaksteist korrust. Võib-olla teekski, aga kui üks on ära teinud, siis tekib küsimus, miks siis teine ei või.
Aga lõplikku lahendust ei tule ka selle planeeringuga.
Ma ei ütleks, et praeguses planeeringulahenduses oleks väga suuri probleeme. Kindlasti oleks soov, et riigikohtu hoone jääks südalinna. Teine soov on, et riiklike funktsioonidega hooneid juurde saada, tuua või Tallinnast ära.
Murelaps on küll parkimine, praegu pole veel hinna poolest otstarbekas parkimismaju rajada. Paljud asutused, kes tuleksid siia, neil ei ole oma töötajatele piisavalt parkimiskohti.
Kindlasti on soov ja tahtmine, et ülikooli funktsioonid südalinnas säiliksid.
* Veljo Ipits kuulub Reformierakonda