Lavastuskunstnik ja festivali Draama tänavune kuraator Iir Hermeliin sättis pühapäeva õhtul raeplatsi ühes soojakus viiele kärbsele külge jalutusniiti. Tiivulised ei ajanud vastu, sest olid kenakesti kuivanud.

Sama soojaku seintel leidsid koha fotod, millel toimetavad pisikesed tegelased pliiatsite, kirjaklambrite, konide, juhtmete, tolmurullide ja muude igapäevaste asjade ümber.

Ruumimaagiast

«Mu näitus on samast asjast, millest teatergi – paralleelmaailma võimalikkusest ja elust selles, ruumimaagiast,» ütles Iir Hermeliin. «Mu näituse nimi on «Mis toimub, kui ma selja keeran?».»

Pikemas selgituses meenutas ta ilmselt kõigile tuttavaid olukordi, kus hetkeks käest pandud vajalik asi, näiteks käärid, on järgmisel momendil kadunud.  

«Võtad nõutult teise paari lõikamiseks, käärid aga ilmuvad ise tagasi, kui neid enam vaja pole. Nõnda kaovad ja ilmuvad võtmed, kindad, veiniavaja, lemmiknuga köögis või oluline paberilipik käekotis. Midagi toimub meie selja taga, kui meid parajasti ei ole kohal või kui me ei vaata.»

Nii on ta kirjutanud näituse selgituseks. Sealt on pärit järgminegi lõik.

«Vaatasin juba ammu, et keegi elab minuga rööbiti minu toas ja kasutab minu asju, et mina ja nemad, me toimetame lihtsalt samas kodus, aga erinevatel reaalsuse kihtidel, mis aeg-ajalt juhuslikult ristuvad. Sel suvel tabasin ma nad otse teolt, mõned hetked jäid fotoobjektiivi ette.»

Ise samal ajal kärbestega toimetades selgitas Iir Hermeliin, et kärbsed on nende – paralleelmaailma elanike – lemmikloomad, kes satuvad sagedasti vabadusse ja ringi lendama.

Üllatav ja lõbus näituseselgitus. Ühtlasi on see Iir Hermeliini kui festivali Draama tänavuse kuraatori kommentaar, miks kannab festivali põhiprogramm nime «Ruumimaagia».

«Oluline on alati näha midagi, mis on meie reaalsuse taga,» ütles ta. «Igas ruumis on mitu ruumi, me peame lihtsalt ärkvel olema ja neid nägema. See ongi ruumimaagia. Ja see on ka see, millega me, kunstnikud, teatris tegeleme – otsime argikeskkonnas teist ruumi. Loome selle lavastuse jaoks lihtsalt nähtavaks.»

Suuri siniseid näitusebokse jätkub raeplatsi purskkaevu eest kuni Barclay platsi purskkaevuni ja mõned meetrid kaugemalegi.

Tagantpoolt esimene soojak asub erinevalt teistest tänavaga risti. Selles on oma idee teinud kõikidele nähtavaks näituse «27» kuraator Maret Kukkur.

Näitus kahes kohas

Sealsamas lähedal Küütri tänaval on ühe soojaku otsaseinale kirjutatud kahel moel sõnaühend «Geomeetria ilu». Uksest sisse vaataja näeb tartlase Silver Vahtre väljapanekut.

«Ma püüan väga lihtsate vahenditega näidata, et lavakujundused ei pea väga keerulised olema. Võtame mõne lihtsa joone, pinna või tahuka ja saame nendega teha juba väga palju asju. Lihtsad trikid ajavad ikka asja ära,» ütles ta.

Vahtrele ei ole ühest näituseruumist piisanud. MTÜ Kultuuriselts klubis Promenaadiviis (Ülikooli 1) avati eile õhtul tema ruumigraafika näitus «Nähtamatu».

«Teatrilavastuse tegemisel on vabal fantaasial teatud piir ees, sest tuleb töötada mingi eesmärgi nimel, mis allub lavastusele,» ütles Vahtre. «Selles töös tekivad seosed, tähendused ja mõtted, millest osa tahaksid kõneleda päris iseseisvalt.»

Niisiis laseb ta kujundustöö kui jäämäe nähtamatul osal vabagraafika vormis pinnale tõusta näitusel «Nähtamatu».

Vanemuise suure maja fuajees on väljapanek «Teater ja kunst», mis koosneb pikaaegse Vanemuise kunstniku Georg Sanderi loomingust. Tema töödest on sisustatud ka soojak näitusele «27», mis lõpeb koos festivaliga Draama 8. septembril.