Karis: õppejõudude tööd tuleb väärtustada

Riigikontrolör Alar Karis. Foto: Andres Haabu

Endine Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli rektor, nüüdne riigikontrolör Alar Karis tõdes intervjuus Postimehele, et Eesti ülikoolid ega nende õppejõud ei tohiks karta rahvusvahelistumist. Kui leitakse tasakaalupunkt eesti- ja ingliskeelse õppe vahel, tuleb see eesti keele ja kultuuri säilimisele ning arengule hoopis kasuks. Karis leiab, et kui väikerahvas tahab tänapäeva maailmas olla konkurentsivõimeline, peavad inimesed olema kaks-kolmkeelsed.

Kõrgharidus on muutunud justkui millekski, mida iga nurga taga ja igaüks võib saada, ning seda suundumust ei vähenda karvavõrdki tasuta kõrghariduse võtmes kõrgharidusreform.

Jah, Eestis on levinud arusaam, nagu oleks ülikooliharidus justkui see ainus õige haridus ja kõik teised haridused – rakenduslik kõrgharidus, kutseharidus – ei ole nagu õiged. Laps suisa peab minema ülikooli. Massiharidusega ei osata aga midagi peale hakata.

Siit tulevadki kontseptsioonid, et paremad lähevad eliit­ülikooli, teised kuhugi mujale ning kolmandad välismaale. Ega mulle see «eliit»-sõna meeldi, kuigi räägime ju ka eliitgümnaasiumidest, kuhu on kogunenud õpilased, kellel on motivatsioon õppida, kusjuures seal ei pruugi olla alati parimad õpetajad. Kui on paremad õppida tahtjad, siis on ka tulemus parem. Ma arvan, et ei ole mõtet võidelda meie nelja-viie eliitkooliga. Las see erisus jääb, ja sama asi on ka kõrghariduses.

Kui panen korraks endise rektorimütsi pähe, võin öelda, et üks probleeme on selles, et kõik on tahtnud saada nii-öelda Tartu Ülikooli sarnaseks – et hakata teadust tegema ja püüda olla võimalikult palju nn päris ülikooli sarnased.

Mis see päris ülikool on?

Ülikool, kus tehakse teadust valdkondades, mis on seinast seina. Eks Tartus olegi alusteadustes suhteliselt tugev teadus, et aga raha on vähe, siis tahavad kõik ülikoolid paraku panna rõhku just teadusetegemisele, mistõttu õpetamine jääb tagaplaanile.

Kas teadusetegemise motivatsioon on siis pelgalt lisaraha?

Ma ei julge ka päris nii öelda, olles ise endine teadlane. Teadlase jaoks on raha vahend, teadlane tahab oma tööd teha parimal viisil. Isegi kehvakese teadlase eeskujud on tipud. Iseasi, kas ta sinna tippu ise jõuab. Et sinna jõuda, on vaja inimressurssi.

Samal ajal on õpetamine muutunud … ma ei taha öelda, et ebaoluliseks. Tõenäoliselt ka õpetatakse ja antakse parim, aga noored kurdavad, et ei saa seda, mida tahavad. Üks põhjus on selles, et me ei vaata sedapidi, et paneme näiteks infotehnoloogia õppekava kokku ja siis vaatame, kelle oma ülikoolist või teistest, ka välismaa ülikoolidest seda õpetama leiame. Meil on praegu vastupidi. Õppekavad on üles ehitatud ja õpetamine käib selle järgi, mida meie õppejõud oskavad või arvavad oskavat, mitte selle järgi, mida oleks vaja õpetada.

Kuidas mujal maailmas tasulise ja tasuta kõrgharidusega on?

Väga erinevalt. Meid mõjutab tugevalt Soome, kus õpe on tasuta. Seetõttu on paratamatu, et meiegi seda suunda hoiame. Hetkel on raske öelda, kuhu see meid viib ja kui jätkusuutlik see on.

Näen siin ka ohtu. Ülikoolidel on kalduvus võimalikult palju üliõpilasi sisse võtta ja sees hoida, ja seda väga lihtsal põhjusel – ülikooli juhid ja õppejõud võivad hakata mõtlema, et nende eriala ja töö võivad otsa lõppeda. Nii võimegi jõuda selleni, et hakatakse lõputult hoidma tudengeid ülikoolis ja tase langeb tugevalt. On väga raske ennustada, mis juhtub.