Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2009/06/30/199986t1h0f1d.jpg)
«Ei, me ei vaja tasulist teenust praegu,» ütleb Eva poe omanik Tairi Leis. «Kokkuhoiu aeg ja kõik! Ei, me ei arva, et klient leiab meid netist. Meie kauplusse astub see, kes meid teab või kes raeplatsil Eva otsa komistab!»
Tairi lõpetab telefonikõne ja naeratab vabandavalt. Selline ta ongi, kehtestab ennast, aga nii võluvalt, et seda on võimatu pahaks panna.
Tairi Leis tegi oma noore ärinaiseelu meeletu tembu kuus aastat tagasi. 29. aprillil 2003. aastal ostis ta Ethel Veidemannilt firma, mis pidas Raekoja platsil Eva poodi.
Tairi oli siis üliõpilane, kandis sel päeval valget mantlit ja läks pärast tehingu sõlmimist otse majandusloengusse.
Istus seal ja mõtles, et nüüd ta ongi päris ärinaine valmis. Oli nii erutatud, et kõik, mis loengus räägiti, läks kõrvust mööda. Ometi ei olnud ta kaupmeeste hulgas päriselt uustulnuk.
Rüütli tänava ots
Tairil oli Rüütli tänavas olnud väike käsitööpood, ja ta oli hea müüja. Ka need kliendid, kes midagi osta ei kavatsenudki, lahkusid ta juurest kaubaga. Seda soont kadestasid Tairi puhul paljud.
«Aga juba kuus aastat tagasi oli tunda, kuidast Rüütli tänav muudkui hangub, eriti see kaugem ots,» meenutab Tairi. «Väiksed poed hakkasid järjest uksi kinni panema. Tundus, et see on otsekui katk, ja jõuab tasapisi minuni.»
Sellepärast tahtis tüdruk Rüütli tänava otsast ära ja sellepärast ta Eva poe omaniku Ethel Veidemanni jutule läkski.
Tairi on tüdruk maalt – Võrumaalt Missost – ja arvas, et kogu seda kosmeetikakupatust, mis Eva pood tollal pakkus, ei ole ta iial võimeline selgeks õppima. Ta ei meikinudki siis veel ennast.
Tairi võttis Eva poes ette suured muudatused. Ehitas vaheseina ja sättis oma armsad lõngatokid, kampsunid, linased linikud ja kadakased võinoad uude kohta kliente ootama.
Vaatas värske pilguga senist Eva sortimenti, et mida kahandada ja mida kasvatada. Otsustas, et Evast saab eksklusiivne lõhnapood.
«Lõhnadest saan ma aru – need on mulle alati meeldinud,» naerab ta. «Aga seniajani küsitakse Eva poest žiletiteri, kulmuvärvi, lokivedelikku...»
See on omaaegse Eva mälestus, mis inimestel meelest ei kao.
Praegune aeg on raske. Väga raske. Aga pikkamööda on Tairi õppinud oma poe olemust mõistma.
Veel keerulisem oli aga algus.
Inimesed nägid Raekoja platsi suunas avanevat käsitööpoe akent ja arvasid, et Eva on surnud. Aga ei olnud, ja see tuli klientidele uuesti selgeks teha. «Me võtsime kätte ja lõime Eva üles,» meenutab Tairi. «Mina sain Tartus näiteks esimesena Chaneli edasimüügi õiguse, Tartu Kaubamaja sai selle pärast meid.»
Omaette lugu oli Kanebo sarjaga.
«Meie lõime Tartusse Kanebo toodete kliendid,» räägib Tairi. «Raske tööga, sest Kanebo on väga kallis. Klient, kelle me olime veennud seda proovima, hakkas meilt lõpuks kaupa ka juba ise nõudma.»
Juhtus ettearvamatu
Jaapanlased müüsid oma Kanebo eurooplastele. Jaapanlaste stiil oli olnud hoida Kanebo tooteid müügil just väikestes butiikides, kus seda sai kliendile pakkuda äärmiselt personaalselt – umbes nagu pakutakse tassikest teed –, eurooplased aga muutsid müügitaktikat. Nemad võtsid Kanebo väikestest poodidest ära ja rõhusid ainult suurtele kaubamajadele.
«Ja nii sai ühel päeval kaubamaja kõik need meie kasvatatud kliendid endale,» ohkab Tairi. See on nii kibe mälestus, et sellest rääkides tulevad Tairile praegugi pisarad kurku.
Teine raske aeg oli siis, kui Tartus uus kaubamaja valmis sai.
Jälle oli Eva klientidest tühi. Midagi teha ei ole – naistele meeldib avatud riiulite vahel ringi kõpsutada ja muudkui testerpudelitest endale lõhnu peale piserdada.
Tairi usub aga kõige kiuste, et personaalne teenindus on kunst, mida keegi kusagil ikka hindab. «Teenindaja ei ole ju ainult testerpudel, teenindajalt kuuleb toote lugu,» ütleb ta.
Kolmas keeruline aeg on praegu.
Tairi ütleb, et viisakas klient, kellest on näha, et ta on eluaeg vaid väga kvaliteetset kaupa kasutanud, vaatab nüüd ringi 200-krooniste lõhnade keskel! Majandussurutis on tugev.
Või miks peaks Eva klient olema inimene, kes kauplusse jõudmiseks peab sõitma bussiga ja kõmpima pika maa veel jalagi või maksma parkimise eest. Ta parem ostab mujalt ja pargib mujale.
Tairi on palju mõelnud oma kuue aasta taguse ostu peale ja teab nüüd, et poe endisele omanikule, Ethel Veidemannile, oli temasugune ostja tookord lotovõit. Ethel ilmselt aimas, mis juhtuma hakkab.
Aga Tairi ei anna alla.
«Ma olen seda Eva-poodi nagu oma last kasvatanud. Ma tean, et see on väga vana pood. Ja kas siis mina tõesti olen see, kelle käes Eva kukub?» küsib ta. «Ma ei annaks seda endale iial andeks.»
Järjekord lookles üle platsi
Eva endine omanik Ethel Veidemann meenutab, et poe käive hakkas langema siis, kui kesklinnas kontorirahvast vähemaks jäi, kui maksuamet ära kolis.
Seejärel hakkas poe külastatavust mõjutama parkimiskohtade vähesus. Vahepeal oli ju saabunud aeg, mil peres ei peetud enam üht autot, vaid juba kahte – inimesed läksid mugavaks.
«Aga mina mäletan aega, mil Eva poe ees olev järjekord ulatus üle platsi, sest müügile paisati kaks uut toodet,» ütleb Ethel Veidemann. «Küll sai siis mõeldud, et tuleks ükskord aeg, et jaguks kõigile. Et inimesed ei peaks hambapasta pärast järjekorras seisma.»
Nüüd on nii, et Raekoja platsile ostjad enam ei satugi. Käivad kaubamajas ära, väsivad ja lähevad koju tagasi. (TPM)