Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2009/06/30/199985t1h282b.jpg)
Tartu Raekoja platsi kullapoe müüja Helle Raud ei ole oma elus teinud midagi muud kui müünud kulda ja hõbedat, kristalli ja kalliskive. Juba 44 aastat.
Helle alustas keskkooli lõpetanud tüdrukuna, sest tundis – ehted meeldivad nii väga!
«Ma õppisin 8. keskkoolis, ja niisugust päeva ei olnudki, mil me sõbrannaga kesklinna kahest poest – Juveelist ja Akordist – läbi ei oleks astunud,» meenutab ta.
Akord on ammu linnapildist kadunud. Juveel aga alles!
Paras vedamine oli see, et Helle emal oli Juveeli poes tuttav, kelle kaudu sai tüdruk kooli lõpetamise paiku teada, et kauplus otsib müüjaõpilast.
Aasta oli siis 1965 ja õpilase palk 30 rubla. Selle raha eest sai tol ajal paari häid kingi.
Kullapood – kogu elu
Hellel on kodus nahkkaantega album, mille vahel tema ja ta kullapoe elu ühised fotod. Ka üks kollaseks tõmbunud ajaleheväljalõige mustvalge pildiga, millel poe noorim töötaja – see tähendab tema, Helle – ajalehe Edasi fotograafile poseerib ning kauneid keesid näitab.
Veel on Hellest ja Juveeli poest üks värviline pilt 1980. aastal kirjastuse Eesti Raamat välja antud albumis «Tartu 950». Raekoja platsi kullapood oli siis Tartu märk!
Ei saa öelda, et juveelipoe letid ja vitriinid vene ajal kaubast hõredad olid. Ainult abielusõrmuseid sai perekonnaseisuametist välja antava tõendi alusel.
Aga müüdi muudki, millest praegu on loobutud, äratuskellasid näiteks.
4 rubla 50 kopikat maksis üks väga nõutav mehaaniline tarbekell, mida tuli enne müümist alati üle kontrollida, et kas ikka hakkab tiksuma või ei hakka.
Helle ütleb, et tal on terve elu olnud häid tuttavaid ja sõbrannasid, kes on tema kaudu end kursis hoidnud, mis kaupa parasjagu oodatakse ja millal tasub tulla.
«Eks ma ise hoidsin nendesamade tuttavate kaudu end kursis jälle teistesse kauplustesse tuleva kaubaga – see oli niisugune aeg lihtsalt,» naerab ta.
Helle tunnistab, et kuigi talle ehted väga meeldivad, ta lausa hunnikute viisi endale kulda koju ostnud siiski ei ole. Vene ajal polnud see võimalikki, sest noorel inimesel kulus raha pigem kingade või muu tarbekauba peale.
Pigem on ta alles nüüd, küpsemas eas, end väärismetalliga hellitama asunud.
«Helle ongi meie parim klient,» naerab Juveeli praegune juhataja Ene Muiste.
Kui aga kaup tuleb, asub Helle seda kohe hasartselt uurima. Ütleb veel humoorikalt juurde, et tema on oma elus ikka selle õige koha leidnud.
Stammkundesid oli vanasti ja on praegugi, kuidas muidu. Mõni aeg tagasi käis näiteks üks lugupeetud professor ühe konverentsi eel Juveeli kauplusest kingitust otsimas.
Hellet teavad kõik
Mõni kunde seisab leti ääres ja ootab, kui Helle poolelioleva toimingu teise ostjaga lõpetab. Ei võta noorema müüja abi vastu. Kuigi too «noorem müüja» on ka juba 22 aastat kullaletis töötanud!
«Ka 95-aastane klient, kes terve elu ehteid on armastanud, pole kullapoe vitriinide taga haruldane,» märgib Helle, aga nime ei nimeta. Hea teenindaja oma kuldseid ostjaid ei reeda.
Nagu öeldud, on Hellel juveelipoest terve album fotosid.
«Kaubandustöötajate päev Pangodis,» näitab Helle üht pilti. Fotol seisab väljakutsuv punt noori suviseid inimesi, näod naerul, ning pea kohal plakatid: «Nõuame kauplusse oma ventilatsiooni!», «Valgust rohkem meie poodi!»
«Aga siin me oleme Petseri kloostris,» näitab Helle järgmist pildivalikut.
Tartu kullapoe klientideks käisid ju koguni Petseri kloostri mungad – neil oli raha. Ehteid nad ei ostnud, küll aga kuldkäekelli. Ja tellisid lehtkulda oma kloostri kaunistamiseks.
«Ükskord müüsime neile väga hinnalise teeserviisi,» meenutab Helle seika seitsmekümnendate aastate lõpust või kaheksakümnendate algusest.
Mis ajast kullapood Raekoja platsis olnud on?
«See on alati olnud,» vastavad praegused müüjad ja puhkevad naerma.
Helle nimetab kunagise omaniku Harald Laugu nime, kes vene ajal juhataja oli ja kelle all temagi natuke aega töötas.
Praegu on kullapood samuti erakätes. Omanik on juudi soost ärimees Roman Buglevski, kes 1999. aastast elab Ameerikas.
«Me näeme teda kord aastas, tavaliselt suviti,» märgib juhataja Ene Muiste. «Eks meil vahepeal oli siin mure küll, et ärikliima muudkui jaheneb, aga nüüd me seda enam ei karda.»
«Miks te ei karda siis?» küsin.
«Viimane kord ütles meie omanik: te töötate mu poes veel kaua,» vastab Ene Muiste. «Et me ei teagi, mis asi see õige kriis on.»
Vahepeal, kui räägiti Rüütli tänava kullapoe sulgemisest, arvati, et jutt on Raekoja platsi Juveeli poest. Inimesed astusid sisse, murelik nägu peas. Ja pidasid kaupluses maha pikki ja resoluutseid kõnesid teemal, miks niisugust kauplust nagu Raekoja platsi kullapood ei tohi kunagi kinni panna.
Lihtsalt ei tohi!