Raamatukogu aitab vaegnägijat tudengit

Olga Einasto näitab, milline paistab ajaleheuudis 46-kordse suurendusega lugemisteleri ekraanilt. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli raamatu-kogu teenindusosakonna juhataja Olga Einasto on pingutanud selle nimel, et pime-dail ja vaegnägijail oleks võimalik õpikute sisule ligi pääseda. Tema parem käsi selles töös on olnud pime Pavel Kadõkov.

Projekt kannab pealkirja «Rääkivad õpikud» ning see teeb nägemispuudega inimestele võimalikuks õppematerjalidele juurdepääsu ja aitab neid eksamiteks valmistumisel.

Ülikooli raamatukogu digiarhiivis on nüüd loengute ja raamatute audiofaile, samuti digiteeritud õppematerjale. Viimased on pimedale õppurile olulised just uurimistööde kirjutamisel, kuna neis on vaja allikaid viidata ja tavalisi heliraamatuid ei saa normikohaselt tsiteerida.

Digihoidla ja tehnika

Ka on raamatukogu lugemissaalis nüüd üks töökoht 46-kordse suurendusega lugemisteleriga ning teine töökoht arvutiga, mis spetsiaalse programmiga JAWS oskab kohandada teksti kõneks.

Veel on seal Braille’ printer, mis võimaldab printida paberile teksti pimedate kirjas, see tähendab kirjas, milles tavapäraseid tähti ja numbreid kujutatakse reljeefsete, sõrmedega tajutavate punktikombinatsioonide abil.

Psühholoogia eriala üliõpilane Pavel Kadõkov on ajutiselt oma õpingud  katkestanud, sest perre on sündinud poeg ning praegu püüab ta keskenduda teistele asjadele.

Kui Pavel Kadõkov aga 2006. aastal Tartu Ülikoolis psühholoogiat õppima asus, oli ta seal osakonnas esimene pime tudeng ning koges omaenda nahal, millist julgust, optimismi ja head veenmisoskust nõuab ülikooli pääsemine inimeselt, kes ei näe.

Võib öelda, et umbes samal ajal mõtiskles Tartu Ülikooli teenindusosakonna juhataja Olga Einasto lugejateeninduse moto «Me kuulame oma lugejate häält» üle ning küsis endalt, kuidas kuulda küll neid lugejaid, kelle hääled on vaiksed ja nõrgad, näiteks erivajadusega inimesi.

Õppeosakonna statistikat jälgides torkas Einastole silma, et just pimedate tudengite väljalangevus ülikoolist on suur, sest nad ei jõua eksameiks valmistuda. Vajalikud raamatud võivad olla küll olemas, kuid nende sisu jääb pimedale ikkagi kättesaamatuks.

«2009. aastal võtsime kätte ja alustasime õpikute ettelugemisega pimeda tudengi kodus, kasutasime selleks vabatahtlike abi,» meenutab Einasto. «Pavel oligi esimene selle teenuse kasutaja. See oli projekti algus.»

Peagi jõuti tõdemusele, et etteloetavad õppematerjalid on mõttekas salvestada ja arhiveerida. Otsiti vaba tarkvara, raamatukogu leidis sülearvutid ja diktofonid. Appi tuli ülikooli õppeosakond, kes leidis raha Archimedese fondi Primuse programmist.

Pime koolitab lugejaid

Oluliseks koostööpartneriks Olga Einastole sai aga Pavel Kadõkov, kes ise pimeda õppijana tajus probleeme ning pakkus neile lahendusi.

Tema kujundas selle teenuse selliseks, et pime tudeng saaks operatiivselt kätte talle vajaliku õpiku ning et see oleks tema vajadustele kohandatud, kas siis helindatud või digiteeritud. Tema sõelus välja ka sobivad inimesed, kes oskasid ette lugeda, ning panigi raamatud rääkima.

Pavel Kadõkov selgitas, et õpiku lugejat tuleb enne koolitada, sest lisaks heale diktsioonile on õpiku teksti ettelugemisel hulk teisi nõudmisi, et pime kuulaja loetuga hea kontakti saaks ja kaasa mõelda jõuaks.

Õppeosakonna üliõpilasnõustaja Liana Martini sõnul õppis eelmisel õppeaastal Tartu Ülikoolis 11 üliõpilast, kes olid kas vaegnägijad või pimedad. «Et üliõpilasel ei ole kohustust oma erivajadusest meile tingimata märku anda, siis usun, et tegelikult on neid rohkem,» märkis ta.

Projekt «Rääkivad õpikud» pälvis tänavusel raamatukogude assotsiatsiooni kongressil Singapuris rahvusvahelise turundusauhinna.