Naisskulptor eelistab olla loomingus realist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Skulptor Mare Mikof.

FOTO: Toomas Huik

Kolmapäeval kell 12 avati Tartu raeplatsil viltuse maja ees Mare Mikofi (pildil) skulptuur «Maanaised». Ta räägib intervjuus oma kolleegile teose valmimisest ning muu hulgas sellest, kas naisskulptor on olla raskem kui meesskulptor.

Millised tööd olid enne «Maanaisi» tehtud?

«Maanaised» oli üldse minu 19. töö. Tean seda nii täpselt, sest pean oma tööde registrit ja teen sissekande kohe pärast skulptuuri valmimist. Veidi ennem oli tehtud näiteks praegu Kumu ekspositsioonis olev «Istuv sõbranna».

Kipsist «Maanaiste» ja pronksivalu vahele jääb neli aastat, 1974–1978. Kas majanduslikel põhjustel?

Minu arvates oli see nii, et tegin kipsist «Maanaised» näituse «Inimene ja põld» jaoks, kuid hiljem otsustas kultuuriministeerium selle pronksi valada. Ilmselt sellepärast, et oleks muuseumi fondis lihtsam säilitada. Initsiatiiv ei tulnud minult ja ka valamine ei toimunud minu raha eest.

Kas pead seda tööd meie hüperrealismi näiteks skulptuuris? Ise ma arvan, et selles mõttes on ilmekas ka Tamara Ditmani «Külaline». Sa ju tead, see tordiga seisev naine ...

Mäletan seda Tamara tööd. Minu puhul, jah, võib-olla küll ka. Sest olin kooliajal juba kõvasti sisse võetud George Segalist. Lisaks tugev akadeemiline kool koos modelleerimise ja anatoomia õppega.

Kõik mu tööd olid tol ajal realistlikud. Heaks tooniks seda meil ei peetud. Valitses mingi DDRi plastiline ekspressiivsus, sünge, rohmakas modernism. Mind ei seganud vormi seisukohalt ka mitte sotsrealism ega natsiaegne realism. Mussolini-aegne Adolfo Wildt on siiamaani mu lemmikskulptor.

Muidugi huvitas mind väga inimkeha. Kuid performance oli minu arvates ikkagi oma keha turuletoomine ja liig mis liig. Olin selles mõttes argpüks ja enesekriitiline. Arvasin, et mulaaži ja modelleerimise liitmine on ülim ja eriti ka hüperi ükskõikne jäljendav suhtumine inimesse.

Kuidas sobis sulle meie ettepanek paigutada see töö Tartu kunstimuuseumi viltuse maja ette – mõeldes Tartu kesklinnas kaarele, millel on Ülo Õuna «Isa ja poeg», Mati Karmini «Suudlevad tudengid» ja sinu enda «100 000. tartlane».

Muidugi olen ettepanekuga väga rahul.

Sinu tööd on ka Jaan Poska Vanemuise 35 hoonel ja Karl Menning Vanemuise terrassil. Minu arvates huvitava vormilahendusega mõlemad ja hea kohavalikuga.

Kohavalikuga on selline asi, et see on üldjoones juba monumendi tellimise ajaks otsustatud. Kunstnik-arhitekt peab tegutsema siiski kohaspetsiifiliselt, arvestades sellega, mis on juba olemas.

Lagendikule püstitada on kindlasti kergem kui linnakeskkonda. Võib-olla peab ka õnne olema. Kohal on sama suur osa kui sellel, mis sinna lisatakse. Mul on hea meel, kui arvatakse, et on täkke läinud.

Enne Poskat tegid vist Lennart Meri Tallinna lennujaama. Kuidas võrdled neid?

Jah, nii see oli. Mõlemad on bareljeefid. Poska erineb selle poolest, et ta on skulptuuri eripära seisukohalt negatiivse vormiga. Selles mõttes mitte harjumuspärane lahendus ja võimalik ainult bareljeefi puhul.

Oled kusagil öelnud, et portreteerid parema meelega mehi. Miks?

Ühe erandiga on kõik minu tehtud portreed meestest. Olin kunagi pähe võtnud, et naisi ei portreteeri, sest nende pretensioonikust tean omast käest. Arvasin, et mehed ei võta üldjuhul skulptuuri tegemist nii tõsiselt. Ja rumalus oleks nüüd seda põhimõtet muuta.

Millal oli sinu arvates eesti skulptuuri kõrgaeg? Mida teha, et skulptorid loominguliselt aktiivsemad oleksid?

Ma ei oska öelda, millal oli kõrgaeg. Aga võib-olla on see just praegu. Skulptuuri alla mahub meie kaasajal kogu kolmedimensiooniline kunst, aga see ongi suur osa sellest. Ka nn modelleeritud skulptuuri tähtsus aina kasvab.

Veel arvan ma, et palju teha ei tähenda uue kvaliteedi teket. Vastupidiseks näiteks on ka meie Vabadussõja-järgsed monumendid, millel on ju näha kiirustamise märke. Rääkimata veneaegsetest, mille puhul kehtiski põhimõte kiiresti ja palju.

Kui kujurid on loominguliselt passiivsed, siis täidavad teised selle tühimiku.

Kui raske on olla naisskulptor?

Naistel on muidugi füüsiliselt raske, aga seda peab kompenseerima nutikus. Ega mõte ei saa realiseerimata jääda ja üle oma jõu tegutseda ka ei saa. Arvuliselt on naisskulptoreid ka tänapäeval maailmas suhteliselt palju.

Kui oluline on skulptuuri õpetamine?

Skulptuuri kui väljendusvahendi või oskuste õpetamise tingib ikkagi vajadus. Võib ju ka igaks juhuks õppida. Äkki läheb vaja. Muidugi on vaja modelleerimist õpetada, kasvõi valikainena skulptoritele.

Tagasi üles