Ujumisoskus saabub neljandaks tunniks

Teist aastat Auras täiskasvanuid ujuma õpetav Triin Rääsk (keskel) on pidanud tunnis juhendama ka kolmes keeles korraga, sest kursustele satub tihti välismaalasi. Foto: Kristjan Teedema

Esmaspäeva õhtu Aura veekeskuses. Kümmekond minutit enne seitset on kassadeesine ooteala nii tihedalt rahvast täis, justkui jagaks Intsu talu omanik taas tasuta tomateid.

Rahvakogunemise põhjus pole siiski tasuta köögivili, vaid midagi hoopis tähtsamat – ujumisoskus kogu eluks. Hetk hiljem kaovad kümned põngerjad koos vanematega treenerite juhendamisel veekeskuse riietusruumide poole ning ootesaal jääb vaikseks.

Samal ajal koguneb Aura suure basseini veepargipoolsesse otsa kirju seltskond, sest kohe-kohe algab ka täiskasvanutele mõeldud ujumise algõppe kursus. Üheksa osalejat, kellest viis on naised. Vanim kohalolija on kolmekümne seitsme aastane Lea, noorimad kaheteistkümnesed Kevin ja Oskar. Keskmine vanus jääb kolmekümne kanti.

«Võite vaikselt hakata vette minema,» viipab treener Triin Rääsk basseini poole ning õppurid libistavad end ettevaatlikult sisse. Vee temperatuuri võib lugeda nägudelt: kraade võiks rohkem olla. Seda enam, et esimesed kolm korda alustati treeningut mõnusas Limpa lastebasseinis. Nüüd aga tuleb kohe palju jahedamasse vette sulpsata.

«Kui külm hakkab, võib vahepeal sauna minna. Aga proovime vastu pidada,» lohutab Rääsk ning annab basseini äärelt esimesed korraldused. «Teeme kõigepealt kümme vette hingamist, ilma põhjata.»

Ei mingeid appikarjeid

Peanupud kaovadki veevoogudesse ja väljahingatav õhk paneb veepinna mulisema. Rääsk libistab ka ennast vette ja kutsub kõik basseini seina äärde. «Nii, nüüd teeme nii! Nägu vette, sirutad, tõukad ja libised,» selgitab treener ja näitab harjutuse ise ette.

Tasapisi hakkavadki kõik meeter kahekümneses vees basseini teise otsa poole liikuma. Kes kiiremini, kes aeglasemalt. Kõik käib väga rahulikult, ei mingit rapsimist, vehkimist ega appikarjeid. Kaks basseinipikkust saab kiiresti tehtud ning tuleb uus harjutus.

«Nüüd siputate jalgadega ja kui õhk saab otsa, panete jalad põhja, tõmbate uuesti õhu sisse ja edasi,» selgitab treener. Ükshaaval kaovad pead vee alla ning rivi liigub taas teisele poole basseini.

Kõige kiiremini kaovad ääred, keskel ukerdavad kaks poissi – Kevin ja Oskar – näevad rohkem vaeva. Aga liiguvad siiski. Kevin on vee peal püsimiseks appi võtnud ka lilla makaroni. Pinnal püsimiseks on sest tõesti pisut abi, kuid kiiruse võtab makaron sootuks maha.

Harjutuse lõpuks istuvad kõik basseini äärel nagu pääsukesed traadil ja sulistavad päkkadega. Seejärel lastakse ennast kõhuli ning jalgade töö jätkub. Vesi vahutab nagu kannmikseris ning Rääsk kontrollib kõik ükshaaval üle.

Viisteist meritähte

«Nii! Nüüd jälle viisteist väljahingamist,» tuleb uus korraldus. Makaronipoiss puristab iga pinnaletõusmise järel ning pühib silmist vett. Esimene pool tundi on läbi. Rääsk jagab kõigile ujumislauad ning algavad harjutused seliliujumiseks.

Kõigepealt viisteist selili meritähte. See tähendab väikest tõuget ning seejärel käed-jalad laiali olles selili veepinnal liuglemist. Tundub palju raskem ülesanne. Kellelgi on läinud vesi kõrva, keegi läkastab niisama. Edasi liigutakse suhteliselt vaevaliselt. Lõppu jõudes ootab kõiki ees tuttav vettehingamine.

Nüüd õpetab treener uue harjutuse: käed sirgelt ees, jalad töötavad ja hingatakse vette. «Eesmärk on jõuda ujuda üks basseinipikkus nii, et üldse jalgu põhja ei pane,» selgitab Rääsk ja libiseb harjutust ette näidates osalejate eest risti läbi. «Ainult suu tõuseb korraks veepinnale õhku võtma.»

Rivi hakkab liikuma. Veest kerkivad näod reedavad, et harjutus pole kerge. Õhku ahmitakse nii avatud suuga, et sinna mahuks terve apelsin korraga. Tagasi tulles paneb makaronipoiss sauna poole ajama ja keegi kurdab jalakrampe. Peale viit vettehingamist minnakse uuele ringile. Seekord juba selili.

«Kõrvad vette, sirutad, ja rahulikult edasi,» hüüab Rääsk ning toetab samal ajal ühte õpilast käega seljalt.

Rohkem kui pooled käivad vahepeal jalgadega põhjas, aga rivi liigub siiski. Tagasi tulles ujuvad kaks äärmist naisterahvast teineteisega kokku. Mõlemal ujumismütsid peas nagu pilotkad. Avarii lõpeb mõlemapoolse naeruga.

Uus seliliring tehakse nii, et põlvede vahel on kummist punn. Kaks äärmist naist ujuvad jälle teineteisega kokku ning Kevin paneb harjutuse lõpus jälle sauna poole ajama.

Viimase asjana õpetab treener ujuma koera. «Nägu on veest väljas, käed vee all. Käed küünarnukist kõverad ja vett lükkad külje peale. Proovime!» Esimesed kolm suudavadki ujuda basseinipikkuse ilma jalgu põhja panemata, ülejäänutel siiski nii lihtsalt ei lähe. Kell on saanud pool üheksa. Selleks korraks kõik.

Uus trenn juba kolmapäeval.

Arvamus

Lea Pauts

Kursusel osaleja

Asi on nii, et mul hakkab laps kohe noortesarjas võistlema ja ta on kõva ujuja. Ka noorem hakkab kohe ujuma, aga ema ikka ei osanud. Asi muutus juba piinlikuks, kuni lõpuks otsustasin selle kätte võtta. Peab ütlema, et väga hästi on läinud. Ma ei uskunudki. Kartsin varem meeletult pead vee alla panna, aga juba esimese trenni lõpuks oli see asi selge. Väga lihtsalt on kõik tulnud.

Olen väikesest maakohast pärit ja seal ei tehtud ujumiskursusi. Ei olnud ka ühtegi veekogu lähedal. Kuue kilomeetri kaugusel oli küll suure vooluga jõgi ja seal me ikka käisime, aga ujuma ei õppinud. Ma arvan, et oleksin varem umbes poole basseini pealt suutnud välja ujuda, aga korralikult ujuda ei osanud.

Siiani käisin suviti ainult õlgadeni vees ja proovisin ranna poole ujuda. Et jumala eest kusagil üle pea vette ei satuks. Tütre panin ujumistrenni siis, kui ta oli kolm korda veest välja toodud. Ühe korra tõin ise, korra sõbranna ja korra vanaema tiigist. Näha oli, et last tõmbab nii hirmsasti vee poole, ja ta lihtsalt oli vaja ujumistrenni saada. Nüüd ujub juba kuus aastat ja hakkab oma vanuserühmas medalite peale võistlema.   

Siin on tunnid kolm korda nädalas. Ei jõua kartma hakatagi, kui juba uus trenn peale tuleb. Täna ujusin terve pikkuse koera ära ja jalgu põhja ei pannudki. Kõige raskem ongi see, kui iga natukese aja tagant tuleb pea vee alla panna. Siis tuleb otsustada, kas hingata läbi suu või nina õhku välja. Sportlased hingavad läbi nina, aga meie võime läbi suu ka.

Triin Rääsk

Ujumistreener

Seekord on vanim osaleja neljakümne kaheksane, aga mul on olnud isegi kuuekümneseid. Enamasti satuvad siia inimesed, kes pole kunagi varem Auras käinud. Ka seekord on umbes pooled Tartust, aga esimest korda Auras.

Põhjused on erinevad. Tavaliselt on lapsepõlvest mingid halvad mälestused. On vett kurku tõmmatud või on mõni õnnetus olnud. Aga üks tuli näiteks kihlveo pärast. On nii noori kui vanu.

Näiteks praegused kaks koolipoissi on küll klassiga ujumas käinud, aga pole ikkagi ujumist selgeks saanud. Mul on ka välismaalasi olnud. Eelmine aasta pidin trennis rääkima nii inglise, eesti kui vene keeles.

Tavaliselt õpivad nooremad ikka kiiremini, sest nad võtavad seda rohkem mänguna. Täiskasvanud mõtlevad üle.

Üldiselt on tunnid rahulikud ja kolmanda tunni lõpuks juba ujutakse laua abiga. Kursus kestab neli nädalat. Tavaliselt paar õppijat ei saagi selgeks. Kõige raskem on näo vette panemine ja selili ujumine. Tähtis on koordinatsioon. Inimesed ei oska käsi ja jalgu koos tööle panna.

Kursuse lõpuks peaks nad oskama ujuda koera, konna, krooli ja selili. Ja koer tuli neil juba välja.

Soovijate hulk on üsna suur, järgmine rühm on juba täis. Rühmas on kümme kuni kaksteist inimest.

Millegipärast just pärast suve on huvi eriti suur, talvel läheb rahulikumaks.