Regionaalminister loodab suuremat võimekust

Siim Kiisler Foto: Toomas Huik

Tõmbekeskuste järgi Eesti uut halduskaarti kujundav regionaalminister Siim Kiis­­ler soovib, et meil tekiksid väikeste ja killustunud omavalitsuste asemel suured võimekad vallad, mis suudavad inimeste muresid paremini lahendada.

Mis läheb näiteks Piirissaare, Meerapalu ja Vehendi inimeste elus paremaks, kui nende vald on tulevikus praeguse Piirissaare Tooni küla, Mehikoorma ning Rannu asemel tõmbekeskuse järgi Alatskivil, Tartus või Elvas?

Paremaks läheb see, et nende elukohajärgne omavalitsus saab tööle võtta hästi tasustatud spetsialiste, kes suudavad kitsamalt lahendada tema valdkonna muresid. Nad suudavad seda lahendada piirkonnas, kus inimene iga päev toimetab, ja kui nende murede lahendamiseks on vaja teha mingeid investeeringuid, siis on see spetsialist võimeline neid ka tegema.

Väikse omavalitsuse eelarve on väike, seal pole kitsama valdkonna asjatundjaid ja abi on sellepärast vähem professionaalne. Kui tahaksin näiteks lastega minna Piirissaarele elama, siis on selge, et Piirissaa-

re vald ei ole võimeline tekkivaid probleeme lahendama, neil lihtsalt pole sellist võimekust.

Praegu pöördub kodanik omavalitsusse ja kurdab, et tema tööle sõitmise tee pole lahti lükatud. Omavalitsusjuht kostab aga, et ei saa aidata, see pole meie valla territoorium. Meie omavalitsused on väiksed ja killustunud, inimesed liiguvad ning toimetavad palju suuremal alal kui koduvald. Halduspiirid on nende elule jalgu jäänud. Tekivad asjatud peavalud lihtsalt selle pärast, et omavalitsused on väiksed.

Oletame, et haldusreform on tehtud, Tartumaal on Tartu linn ja kolm suurt valda. Kuhu lähevad maainimesed ehitusluba või sünnitoetust küsima, pabereid täitma?

Eeldan, et 2017. aastal tehakse enamik asju internetis. Kui kellelegi on see väga ebamugav ja ta soovib seda tingimata teha paberil, siis ta teeb seda lähimas omavalitsuse teeninduspunktis, milleks võib olla näiteks raamatukogu või spetsiaalne teeninduspunkt, nagu on loodud ühinenud Türi vallas. Sotsiaaltöötajad jäävad loomulikult endiselt kohapeale töötama, ka nemad saavad inimestelt avaldusi vastu võtta.

Enamik inimesi ei käi aastas kordagi vallavalitsuses. Seni ühinenud omavalitsuste kogemus on üldiselt see, et teeninduspunkte inimesed väga ei kasuta. Põhjus on ka see, et inimesed liiguvad tõmbekeskuste suunal rohkem kui oma valla keskuse suunal. Mõnel ongi tunduvalt lihtsam minna tõmbekeskusse kui oma valla keskusse.

Hästi, teeninduspunkt on olemas. Aga otsustamine jääb sel juhul näiteks Piirissaare rahvast kaugele, suure valla volikokku pääseb saarelt vahest vaid üks esindaja.

Küsin vastu: mida Piirissaarel praegu on otsustatud? Neist ei sõltu ju mitte midagi! Kui ei ole raha, kui ei ole spetsialiste, kui ei ole võimekust – mida nad on otsustanud? Missuguseid otsuseid nad siis enam ei langetaks, kas teeksid midagi teisiti kooli või lasteaia pidamises?

Üks asi on omada sõnaõigust ja teine asi on see, et sõnaõigus ka midagi maksaks. Arvamusõigus on ka praegu kõigil. Aga kui sul pole jõudu, suutlikkust ja asjatundlikkust oma plaane ellu viia, siis jääbki arvamus arvamuseks.

Minu soov on, et kasvaks võimekus ära teha asju, mida inimesed soovivad. Aga selleks on vaja asjatundjaid. Praegu on vallavanem paljudes väikestes kohtades külavanema ülesannetes. Soovin, et vallavanem tegeleks suuremate ülesannetega, näiteks haridusküsimustega.

Rõhutan: räägime aastast 2017 ja peame mõtlema, kus Eesti siis on. Soomlased ütlevad, et nad ei jõua omavalitsusüksuste süsteemi enam üleval pidada, pole lihtsalt võimalusi selleks. Kahjuks pean tõdema, et me pole veel rikkamad kui soomlased, et jõuaksime üleval pidada seda, mida soomlased ei jõua.