Lapselaps tõi kallid Siberi mullast koju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui Mari Saralile tuli mõte vanavanemad koju tuua, jäi üle see ainult teoks teha.

FOTO: Margus Ansu

Tartlanna Mari Saral otsustas koju tuua oma hukatud vanaema ja küüditatuna surnud vanaisa ning tegi selle siberlaste abiga teoks.





Porist hall mikrobuss vajus ühest sügavast lombist teise ja teejuhiks tulnud Krasnõi Jari külanaine Klavdia lõi risti ette, sest mööduv metsaveoauto oli neid peaaegu riivanud. Mari Saral jäädvustas bussistmel loksudes videokaameraga ümbritsevat.



Kahele poole jäid madalamad ja kõrgemad okasmetsad – lõputuna näiv taiga.


«Ei ole mõtet siia tulla, siit ei leia mitte midagi,» oli seisnud Tomski oblastist 2008. aastal saabunud kirjas. See oli vastus pöördumisele aidata leida Krasnõi Jari külast 32 kilomeetri kaugusel endise laagripaiga surnuaial Karl Sarali hauda.



Tartus hambaarstina töötav Karl Sarali lapselaps aga ei andnud alla. Ta liitus Siberimaale suunduva Eesti kultuuridelegatsiooniga, istus septembris 2008 koos ansambli The Sun poistega lennukisse ja sõitis Tomskisse. Kohe saabumispäeval öeldi talle: «Te ei sõida kuhugi, osalete delegatsiooni üritustel. Pärast vaatame, kuidas Krasnõi Jari jõuate.»



«Sain aru, et see pärast võibki sinnapaika jääda. Mina olin aga oma käigule mõelnud kolm aastat.» Läbi pisarate teatas Mari Saral, et on siiski otsustanud omal käel Tomskist 200 kilomeetri kaugusele Krasnõi Jari sõita.



Hauakivi Obi taga


Õhtul ilmus hotelli keskealine soliidne mees, Tomski Saksa-Vene maja direktor Viktor Adam, ja palus kanget lapselast: «Ärge minge üksi, te võite ära kaduda. Ma viin teid oma mikrobussiga.»



Varahommikul läkski sõiduks, sealhulgas kulus terve tund praamil Obi jõge ületades.



Tegelikult oli Mari Saral teel oma sünnipaika: 10. oktoobril 1958 oli ta Krasnõi Jari külahaiglas väljasaadetute lapsena ilmavalgust näinud. Eestisse reisis ta kaheaastaselt ega mäleta oma Siberi-elust midagi. Jõudnud nüüd 3000 elanikuga Kras-nõi Jari, mille madalate tarede aknaid ümbritsevad toredad helesinised raamid, selgus, et seal mäletatakse Saralite peret küll.



Kaupluse juures leiti kohe kaks vanemat inimest teejuhtideks. Klavdia ja Aleksandr teadsid laagrisurnuaeda, sest käisid sealkandis kivipuravikke korjamas. Nende abiga jõudiski Mari Saral vanaisa hauani.



Seda tähistas kivi, mille 1960. aastal, enne naasmist Eestisse, oli valanud Mari isa Rein. Tekst kivil teatas, et maetud on «eestlane, prof. dr. med. vet. Karl Saral».


Kivi kõrvale oli langenud mitme mehe jämedune männitüvi. Kivi ei kõnelnud sellest, et Eesti Maapäeva liige ja loomaarstiteaduse rajaja Karl Saral suri nälga.



«Koju!» kirjeldas Mari Saral oma esimest ja müstiliselt selgelt plahvatanud mõtet seal taigas. «Too ta ära,» oli südamele pannud ka tädi, Karl Sarali tütar, USAs Lõuna-Karoliinas elav 99-aastane loomaarst Viiu Lind.



«Muidugi, ta on siin üksik!» toetas siberlane Viktor Adam ning hakkas säilmete Eestisse toimetamiseks asju ajama, vastavasse kirjavahetusse asusid Tartu Ülikooli rektor ja Tomski kuberner.



Metsatäis inimesi

Tomski käiguga aga Mari Sarali Siberi-missioon ei lõppenud. Ta soovis koju tuua ka vanaema, kelle hauda Sverdlovski oblastis oli aga võimatu tuvastada.



Uurimisel selgus, et naiskodukaitse juht Ebba-Marie Saral oli Sosva vangilaagrist viidud Sverdlovski ehk Jekaterinburgi vanglasse ning seal maha lastud. Ilmselt maeti ta koos tuhandete teiste kommunismiohvritega Jekaterinburgi-lähedasse metsa, kuhu nüüd on rajatud memoriaal.



Mari Saral külastas nii Sosva laagrite piirkonda kui ka metsa, mille kohta kohalikud kõnelesid, et «see on inimesi täis». Ta võttis sealt kaasa lehisetaimi ja mulda, ja mitte ainult oma vanaemale mõeldes. Ka Tartu arst Heino Noor oli palunud mulda kaasa tuua, sest tema ema Salme Noor hukati samuti Sverdlovski vanglas.



Moskva lennuväljal palus tolliametnik Mari Saralil lehised kotist välja tõsta ja mulda ei lubanud ta lennukisse viia. Kuulanud Saralite pere lugu, hakkas naistolliametnikul kahju: «Minge tualetti, peske istikud mullast puhtaks, ja võtke need kätte nagu lilled.»



Nii Mari Saral tegigi, lisaks aga pakkis mulla kilekottidesse ja surus selle teksade tagataskutesse. «Mind katsuti üleni läbi, aga tagataskuid ei puututud, kuigi juba peeglist vaadates võis näha, et need olid punnis.»



Kõik läks viimaks õnneks, ja seda Mari Sarali sõnul suuresti tänu venelaste inimlikule suhtumisele. Kui lapselaps jaanipäeval vanaisale järele sõitis, kajastas seda juba sealne televisioon. Samas esines ka Tomski Saksa-Vene maja direktor Viktor Adam, kes mainis sõbralikult, et Mari Saral on raskusi ületades loonud pretsedendi - esimese temale teadaoleva eestlasena viinud taigahauast koju oma vanavanema.



Perekond Sarali taaskohtumine


Tartu ülikooli professor, loomaarstiteadlane Karl Saral sündis 6. veebruaril 1880. aastal Valgamaal Kuigatsi vallas. Ta suri küüditatuna Tomski oblastis 13. juunil 1942. aastal.



Naiskodukaitse eestvedaja, Eesti kodukultuuri rajajaid Ebba-Marie Saral sündis 10. mail 1890 Virumaal Pihuveres. Ta hukati Sverdlovski oblastis Jekaterinburgi vanglas 20. aprillil 1942. aastal.



2009. aastal tõi nende lapselaps Mari Saral Siberist vanaisa säilmed ja vanaema võimalikust matmispaigast kotitäie mulda, mis kõik sängitatakse Raadi Vana-Jaani kalmistule 1. juulil 2009 kell 15. (TPM)

Tagasi üles