Noored lähevad UITama

Genialistide klubi on olnud noortele festivalikorraldajatele nii mõttepesaks kui ka kohtumispaigaks. Vasakult Eike Eplik, Liisi Aibel, Kjersti Aas Stenby ja Marit Sirgmets.

FOTO: Kristjan Teedema

Homme saab alguse esimene linnafestival UIT, mille ettevalmistamisega on seltskond Tartu noori tegelenud jaanuarist saadik.

Festivali idee sündis selle aasta jaanuaris, kui kamp noori otsustas, et oleks aeg jalad kõhu alt välja võtta ja ise midagi korda saata.

Festivali põhiprogrammi koordinaator Liisi Aibel rääkis, et soov oli teha midagi erialast ja samas proovida, kas üldse ollakse valmis festivali täiesti algusest peale korraldama. «Oli tahtmine ära kasutada huvitavaid Tartu paiku ja linna äärealasid,» ütles neiu.

«Esimene, kes tahtis ja mõtles, et midagi võiks teha, oli Marie Kliiman, kes on UITi programmijuht,» ütles Aibel. «Marie tuli Kreekast tagasi uue energia ja uute mõtetega, Kreekas oli ta olnud pool aastat.»

Nii juhtuski, et neiud tulid kokku ja festivali idee hakkas arenema. «See oli vaid päevade küsimus, kui juba oli ülejäänud meeskonnatuumik koos,» lausus Aibel.

Kõigepealt pandi üheskoos kirja esialgsed utoopilised mõtted, pärast seda hakati mõtlema kunstnike, etenduskunstnike ja muusikute peale, kes need ideed ka ellu viiksid. Esimene programm pandigi kokku isikliku meeldimise põhjal, hiljem tuli veel noori sooviga festivalist osa võtta.

Pikad mõtteööd

«UIT tekkis tegelikult hästi suurte sünnivaludega,» ütles Aibel nime otsimise kohta. Noored istusid pikkadel talveöödel Genialistide klubis ja panid pead kokku, et leida festivalile see õige nimi. Pikkade mõttepingutuste järel sündiski UIT, mis kannab endas uitamise ja uitmõtete ideed.

«Uitamine on meie festivali üks alustalasid, et inimesed avastaksid Tartut põnevate kohtade kaudu,» mõtiskles Ai­bel. Festivalil pole mingit konkreetset suunda, kuhu alguses minna, vaid ongi uitamine ja otsimine ning selle leidmine, mis tekitab õige tunde.

UIT on suunatud eelkõige Tartu noortele täiskasvanutele, kuid sealsamas ka kõigile teistele linlastele. «Suur eesmärk on see, et kui me paigutame üritusi linna äärealadele, siis näeksid neid ka need inimesed, kes muidu galeriidesse ja teatrisaalidesse ei satu,» lausus Aibel.

Koordinaatori sõnul on kolmepäevane festival korraldatud eelkõige selleks, et kõigil oleks tore. «Loodan, et kõik läheb hästi, et inimestel on hea olla ja et igaüks leiab midagi, mis teeb teda rõõmsaks,» ütles Aibel.

Iseavastamise rõõm

Neljapäeval kell 14 avatakse Hiinalinnas noore Tartu kunstniku Eike Epliku omanäoline ja muinasjutuline installatsioon. Kunstnik ei armasta enda sõnul oma installatsioone ära seletada ning igaüks võiks ise tulla avatud meelega ja vaadata, mis seal on. «Et igaüks saaks sellest ise mingi elamuse, et tekiks lood või emotsioonid,» lausus Eplik.

«Hiinalinn on omamoodi tore väike pilpaküla, kus inimestel on aiamaad ja oma mõtted,» arvas Eplik. «Otsisime Hiinalinnas eksponeerimiskohta ja järsku märkasime, et kellegi silm vaatab meid läbi aia oksaaugu,» rääkis ta. Kui piiluja sai aru, et teda on märgatud, tuli ta välja. «Ta rääkis meile, kuidas tema kõrval kasvatab mingi mees tuvisid.»

Eplik lisas, et ka see vahejuhtum annab edasi Hiinalinna olemust.

Neljapäeval kell 18 esietendub kammivabriku klubisaalis seebiooperilavastus «Pink Cloud Effect», mis keskendub sellele, kuidas naised unistavad ja ilustavad elu ning armastust. Selle etendajad Marit Sirgmets ja norralane Kjersti Aas Stenby rääkisid, et performance põhineb paljuski seebiooperitel.

«Me ei soovita väga noortel seda vaatama tulla, sest selles on palju jõhkrust, vägivalda ja seksi,» rääkisid neiud. Nad loodavad, et ka Eesti publik oskab lavastust hinnata ja mõista.

Tagasi üles