Restoranis oma toidust putuka leides saadaksid ilmselt paljud roa otsemaid kööki tagasi. Tartus tulid teisipäeva õhtul aga huvilised Uues õues kokku selleks, et just putukaid süüa – valikus olid kilgid, prussakad ja tõugud.
Kilgid, prussakad ja tõugud. Head isu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Putukapiknikule saabus Jaan Mõttus, kes teatas, et pole ühtegi ringi sibavat putukat, keda ta ei julgeks proovida. «Kui olen prussaka söömiseks valmis, siis vaevalt sellest midagi hullemat on,» muigas ta.
Mõttus lisas, et on juba mõnda aega otsinud kohta, kus pakutaks maitsta lülijalgseid. «Ise pole hakanud riskima, et põllult mingeid ritsikaid korjata.»
Maitse nagu pähklil
Peagi tõi vabakutseline kunstnik Kairi Kliimand (kunstnikunimega Kairo) lauale oodatud suupisted. Ananassiviilu, šokolaadi, toorjuustu ja musta sõstra maius nägi välja kaunis isuäratav, kui välja arvata, et selle otsa oli asetatud tuletikupikkune küpsetatud ussike, rahvakeeli tuntud kui jahuuss.
Valikus olid veel toakilk, rabakilk ning Madagaskari prussaka kaaviar, mis sisaldas prussaka liha ja marja. Needki suupisted olid hoolega kandikule sätitud ja iga lisand eraldi läbi mõeldud.
Kliimand selgitas, et suupistete valmimiseks läks ta kõigepealt loomapoodi, kust sai värskeid putukaid. Seejärel tuli need pesta, külmutada ja ahjus küpsetada või praadida. «Minult on ainult putukate mõte,» lausus ta. Retsepti, millised võiksid olla suupiste ülejäänud lisandid, mõtles välja tema kokast õde Kaisa.
Euro maksnud putukasuupiste müügi algus tõi uudistajad kohe kandikute ligi. Justkui peolauas, kus keegi külalistest ei julge esimesena sööma hakata, möödus ka paar hetke, enne kui esimene kohalviibija euro ulatas. Seejärel hakkas müük kiiresti edenema.
«Tuleks eemaldada koivad, sest need kipuvad hammaste vahele jääma,» õpetas Kliimand, kuidas on parem kilki süüa. Enda sõnul peab ta parimaks ussikesi, mis andvat toidule kerge pähklimaitse.
Sellest lähtuvalt valisin ka ise magusa suupiste ning tõdesin, et maitsel pole viga midagi. Tõenäoliselt piimašokolaad ja ananass päästsid elamuse, sest aitasid putuka kergemini söödud saada.
Ussikese söömine nõuaks kahtlemata aga endiselt vaimset pingutust. Kliimand lausus, et putukate söömise vastumeelsus ongi sageli vaid peas kinni ja üks-kaks putukat ei harjuta veel võõrast toidukultuuri omaks võtma.
Jaan Mõttuse arvates võiks igaüks neid süüa, putukad on täiesti vastuvõetav toit. «Sama hästi võiks olla sink või krevett,» nentis ta.
Oma maitseelamuse kohta lausus ta, et jäi võrdlemisi pretensioonituks. «Pikantset maitset ei ole,» ütles ta ja arutles, et ehk võiksid putukad olla rohkem maitsestatud. Kilkide maitses leidis ta sarnasusi väikeste tigude omaga.
«Vapustav!» lausus putukaid proovima tulnud Marko Neeme. «Ussikesed pidavat maitsema nagu pähklid. Sellist pähklit küll varem proovinud ei ole,» muigas ta. Kõige paremaks pidas ta siiski prussakafilee kaaviari, mis oli parajalt küpsenud ja maitses nagu liha.
Kairi Kliimandi sõnul tekkis tal huvi putukate söömise vastu kolm aastat tagasi, kui nägi internetis uudist, et Jaapanis korraldatakse putukasöömise kursusi. Pärast seda hakkas ta ise internetist lisateavet otsima.
Liha asemel
Huvi põhjustas osaliselt asjaolu, et Kliimand oli tol ajal taimetoitlane, aga liha menüüst välja jätmine ei tundunud talle tervislik. «Tahtsin leida liha, mida süüa,» lausus ta.
Kliimandi sõnul ei pea putukad iga taimetoitlase menüüst tingimata välja jääma. «Taimetoitlased seostavad ennast primaatidega, kes söövad peale taimede ka putukaid,» ütles ta.
Putukate söömise eeliseks peab Kliimand eelkõige seda, et vähem tuleks süüa koduloomade liha ja nii võiks vähendada suurloomade ja lindude kasvatamist toiduks. «Liha masstootmine on loomadele küllaltki piinarikas, liha menüüst välja jätmine pole ka aga mõttekas,» põhjendas ta.
Kliimand enam taimetoitlane pole, kuid püüab nüüd liha vähem tarbida, ja kui oleks rohkem raha, ostaks ta vaid vabalt peetavate loomade liha. «Taimetoitlased arvavad, et saavad surmaringist välja astuda,» lausus ta ja lisas, et päriselt see ikka võimalik pole, sest ka taimse toidu tootmisel hävivad loomad masinate ees või mürgitamise tõttu.
Kliimand pakub enda sõnul inimestele putukaid selleks, et harjutada neid mõttega: see on toit. Eestlased pole putukate söömisest eriti teadlikud, kuid just noored on väga agarad maitsma. «Pigem on see julgustükk,» nentis ta.
Eestis toidab mets
Putukateadlane Urmas Tartes lausus, et putukaliha on täisväärtuslik liha, just nagu sea või veise oma. Putukate söömine liha asendamisel on isegi mõneti mitmekesisem toitumisviis. «Üldjuhul sööme putukat tervemalt, sööme nii rasvkoe kui ka siseelundid kõik täie komplektiga ära,» lausus ta.
Nii nagu küpsetatakse liha enne söömist, soovitab Tartes käidelda ka putukaid. Kuigi putukates pole üldjuhul samu parasiite, mida võivad kanda suuremad loomad, pole välistatud mõne haigustekitaja sisse söömine. «Kuumtöötlus on alati loodusest saadud toidu puhul mõistlik,» lausus ta.
Eesti looduses leidub söödavaid putukaid küllaga. «Mõned on varjava värvusega ja püüavad sulanduda ümbrusega. Kuid tõenäosus mingit mürgist ainet saada on suhteliselt väike,» ütles Tartes. Nii on paljud ritsikad ja lihtne äädikakärbes toiduks täiesti kõlblik.
Isegi kui teadlikult putukaid mitte süüa, ei saa seda tegelikkuses kuidagi vältida. «Hinnatakse, et üks inimene sööb aasta jooksul teadmatult ära kilo kuni poolteist putukaid,» lausus Tartes. Õunte või puuviljadega võib kogemata sisse süüa ka näiteks putukamune või vastseid, mida silmaga pole näha.
Tartese sõnul satub putukaid kõikidesse taimsetest allikatest ja vabas looduses kasvatavatesse toiduainetesse. Tema arvates on see pigem hea. «Näiteks Kagu-Aasia piirkondades, kus 90 protsenti põhitoidust on riis, elavad mardikavastsed riisiseemnetes. Neid on seal suhteliselt palju ja nii sisaldab see toit ka loomseid aineid, tänu millele saavad inimesed selle toiduga seal hakkama,» selgitas ta. Kui riis teha putukavabaks, siis tekiks piirkonna elanikel toitumishäired, lisas ta.
Eestis pole putukad traditsiooniline toit kunagi olnud. Tartese sõnul ei ole selleks olnud ka otsest vajadust, sest metsasaadused, näiteks marjad või seened, samuti metsloomade liha, on olnud palju hõlpsamaks toitumisallikaks. «Mets on alati toitnud,» nentis ta.
Teine põhjus, miks siinse piirkonna elanikud pole harjunud putukaid sööma, on selles, et putukate arvukus meie kliimavöötmes on tunduvalt väiksem kui troopilistel aladel. Seega nõuaks siinsel asukal nendest söönuks saamine ka palju rohkem vaeva. «See on tasakaalu küsimus: toidu hankimiseks ei tohi minna rohkem energiat, kui sa söögist saad,» lausus Tartes.