Usun, et kõik, kes pühapäeva õhtul Toomeorus Vanemuise sümfooniaorkestri ja solistide kontserdile tulid, said sealt meeldiva elamuse – kõigepealt muidugi heast muusikast ja selle meisterlikest esitajatest. Ent ka mõnusast ühisolemisest: äärmiselt mitmekesine publik ja lavarahvas justkui sulasid ühte.
Ann Marvet: org jäi puhtaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oru põhi ja veerud mahutasid mitu tuhat kuulajat, alates kepi toel liikuvatest vanuritest ja lõpetades tittedega vankris või isa-ema kõhul kandekotis. Juba kaela kandvad mudilased tatsasid ringi, nii et vanematel oli tegu neid püüdes ... See kõik toimus vaikselt, loodetavasti kedagi segamata. Pigem oli südantsoojendav seda väikest melu silmanurgast jälgida. Ja mõista, et just selline kontsert – vabas õhus ja tasuta – on võimalus noortele peredele omal moel osa saada ka heal tasemel klassikalisest muusikast.
Aga pärast seda, kui tänuaplaus oli vaibunud ja rahvas tasapisi laiali valgumas, sain veel ühe, tunnistan, et ootamatu elamuse. Heites pilgu üle tühjeneva orupõhja ja veerude, märkasin, et need olid puhtad!
Muru oli küll maadligi istutud-tallatud, aga küll see pärast vihma taas tõuseb. Ent silm ei tabanud maas ühtki pudelit, topsi, kilepakendit või muud prügi. Rahvarohkete kontsertide järel peetakse ju prahilademeid peaaegu loomulikuks ... Kas see ikka peab olema loomulik? Kõik oleneb publikust.
Ei tea, kas oleks liiga naiivne loota, et pärast 19. augusti öölaulupidu jääb lauluväljak samuti puhtaks?