Tartu kesklinnas müüb neli-viis poissi endi sõnul haigete laste toetuseks soolase hinnaga postkaarte. Väiksed müügimehed valetavad nii et silm ei pilgu, raha rändab nende endi taskusse.
Väiksed sulid petavad häid inimesi
«Tere, toetage Eestimaa haigeid lapsi,» pöördus Raekoja platsil postkaartidega ringi jalutanud kleenuke poisike vastutulijate poole. Mõni läks edasi, mõni otsis aga välja rahakoti, andis poisile kolm eurot ja sai vastu postkaardi.
Kaardimüüjat veidi kaugemalt jälginud Tartu Postimehe suvereporter Merilyn Säde astus ligi ja uuris, millega tegu.
«Ma müün kaarte, haigete laste toetuseks,» lausus poiss, kes enda sõnul on 12-aastane, õpib Masingu koolis ning on kaardid saanud koolist. «Ma teenin ise iga kaardi pealt 30 senti,» ütles poiss ja lisas, et võib ka tõendit näidata. Seejärel tõmbas ta taskust välja kollast ja helesinist värvi paksema kortsus paberi, millele on trükitud UNICEF ning teave, et raha kogutakse laste jaoks, ja kritseldatud loetamatu nimi.
Kuigi poisi jutt tundus siiras ja tal oli ka tõend, jättis Merilyn Säde kaardi ostmata. Ja õigesti tegi, sest tegu on väikse petisega, kes koos kolme-nelja kambajõmmiga ajavad oma äri heategevuse sildi all.
Valelikud kaardimüüjad
«Need poisid valetavad inimestele, et kaartide müügist saadud tulu läheb Unicefile või haigetele lastele,» ütles Tartu kesklinna Apollo raamatupoe müüja, kes ei soovinud oma nime ajalehes avaldada. «Tegelikult panevad nad raha oma taskusse. Poisid käivad meilt postkaarte ostmas. Kui küsisime neilt, mida nad nii suure hulga kaartidega teevad, siis vastasid nad, et müüvad need kallima hinnaga maha ja tulu panevad oma tasku.»
Kui raamatupoe töötaja ütles poistele, et selline tegu ei ole ilus, siis laiutasid lapsed käsi ja leidsid, et ega nad ei tee ju midagi paha.
Neli-viis väikest «ärimeest» on silma järgi 9–12-aastased. Neil on oma ninamees, kes teisi kamandab. Raamatupoes peavad lärmakad poisid end üleval ebaviisakalt, kuid on altid oma väiksest ärist rääkima, kui neilt küsida.
Poisid ostavad odavaid kaarte, mille hind jääb alla euro. Korraga soetab iga poiss 5–10 kaarti. On olnud päevi, kus poisid ostavad korraga 10 euro eest kaarte. Teinekord käivad nad päeva jooksul poes kaks korda. «Äri käib neil kibedamalt siis, kui kesklinnas on mõni üritus,» rääkis raamatupoe müüja. «Näiteks hansapäevade ajal kiitlesid nad meile, et äri läheb väga hästi.»
Lapsi toetava Unicefiga, mille kaarte on poisid ja tüdrukud juba aastaid ka Tartu tänavail müünud, on neil väikestel kaardimüüjatel vaid nii palju pistmist, et nad kasutavad osavalt ära tuntud heategevusorganisatsiooni nime.
«Me ei taha, et lapsed teeksid Unicefi kaarte pakkudes äri,» kinnitas Unicef Eesti tegevjuht Toomas Palu. «Tahame, et nad õpiksid heategevust.»
Unicefi heategevuslike kaartide levitamine käib oma reeglite järgi. «Kõigil kaartide pakkujatel on rinnasildid, kus on kirjas lapse nimi ja kool,» selgitas Palu. Esmalt peab kaarte pakkuv laps huvilisele andma sinise ja kollase paberi, kus on kirjas, mis organisatsioon on Unicef ning mida on annetatud raha eest tehtud.
«Unicefi kaarte ei müüda, lapsed paluvad teha eurose annetuse, mille eest annetaja saab ühe kaardi,» ütles Toomas Palu. Kes soovib teha suurema annetuse, saab vastava arvu kaarte, näiteks kahe euro eest kaks kaarti.
Unicef Eesti tänab lapsi annetuste kogumise eest auhindadega. Suuremate annetuste kogujad saavad suurema auhinna, näiteks jalgratta või tahvelarvuti, mis on soetatud mitte annetuste, vaid Unicefi toetajate raha eest.
Kui on kahtlusi, et laps teeb Unicefi kaartidega äri, palus Toomas Palu välja selgitada müüja nime ja kooli ning anda sellest teada e-posti aadressil unicef@unicef.ee.
Ebaeetiline äri
Tartu väikeste kaardiärimeestega on tuttav ka politsei. Kevadel teatas Kivilinna kool politseile, et mõned nende lapsed tegid Unicefi kaartidega äri. Kuu aega tagasi toodi politseisse kesklinnas kaarte müünud kolm poissi.
«Arutasime seda juhtumit ka prokuröriga, süüteo koosseisu nende teos ei ole,» tõdes Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo ennetusteenistuse vanem Marina Paddar. «Odavalt ostmine ja kallilt edasimüümine pole ju karistatav. Asja teine külg on aga see, et need poisid käituvad ebaeetiliselt, nad kasutavad ära heategevust ja see on hingele halb. Et nad käituvad ebaeetiliselt, pole vaja nende äri toetada.»