Indrek Hirv: hoitud järjepidevus

Foto: Kristjan Teedema

Pariisis, vasakul kaldal, kuuendas linnajaos, seal, kus asub École des Beaux-Arts de Paris ja kohvik Deux Magots, asub ka eesti kunstnikele kõige tähenduslikum kunstikool – Académie de la Grande Chaumière. See on odav ateljee, kus saab nädalatasu eest õpetaja käe all maali õppida, aktimaali.

Eestlased kasutasid seda võimalust veel viiekümnendatel aastatel, seal on õppinud Ruth Tulving ja Olev Mikiver, kahekümnendatel astus sinna vahel sisse näiteks Aleksander Vardi, veidi hiljem õppis seal Karin Luts ning kolmekümnendate lõpus Karl Pärsimägi. Meid huvitab peamiselt varasem aeg, Konrad Mägi, Nikolai Triigi ja Aleksander Tassa oma, kes õppisid seal – kõrvuti Modigliani ja teiste hilisemate kuulsustega – alates 1907. aastast.

See on ateljee, mille pinnalt sai alguse Pallas, tähendab, mida Konrad Mägi Pallase esimese direktorina matkida püüdis. Ka Ado Vabbe värvikäsitlus oli põhimõtteliselt sama, see pärines küll Münchenist Anton Ažbe kunstikoolist, ent oli loomult ikka seesama prantsuse postimpressionistlik käsitlus.

Õppetöö käib niisiis nädala kaupa, esmaspäeviti kogutakse õppemaksu ja seatakse nädalaks aktimodell paika, professor (Prantsusmaal nimetatakse õpetajaid ikka professoriteks) teeb igal hommikul korrektuuri. Värvikäsitlus on postimpressionistide oma, pigem soe-külm või külm-soe, mitte hele-tume, pigem spektrivärvid kui pruunid või must, ühesõnaga: kõik see, mida Konrad Mägi Pallases õpetas. Ning hiljem Ado Vabbe ja Aleksander Vardi.

Mägi tegigi ka korrektuuri hommikuti, läks siis oma ateljeesse – sinna, kus praegu meie maalime – ning käis õhtupoolikul veel kord Pallasest läbi.

Pallase algusajal, Lossi mäel ja ka veel Kaluri tänavas, kui Pallas ei olnud veel «ära kooliks kätte läinud» (Konrad Mägi), käis kõik just nõnda. Hiljem lisandus kuulus «Pallase pori», mida õpetas peamiselt Võerahansu ning mis on väärtus omaette, kool sai kindla struktuuri, ilusa suure maja Karlova (praegusele Kalevi) tänavale ning riigi tähelepanu ja toetuse.

See, mille ülesehitamist mina 1988. aastal Alfred Kongole ja Linda Kits-Mäele lubasin ja mis tänu Kaja Kärnerile ja Tartu Kunstiühingule ning Eesti kunstifondi direktorile Andres Kompusele ka korda läks, oli just niisugune kool, mida soovis Konrad Mägi – vabaakadeemia Pariisi moodi. See kool on nüüd peamiselt tänu Heldur Viiresele kestnud 25 aastat.

Meie ateljee juured on niisiis seal, järjepidevus on väga selge: Kaja Kärner oli Ado Vabbe õpilane juba enne sõda, Heldur Viires õppis pärast sõda Pallase riismetele loodud Tartu kunstiinstituudis aastani 1949, kui Vabbe ja Vardi lahti lasti ning Viires arreteeriti ja Vorkutasse vangilaagrisse saadeti. Õppemeetod, mida Heldur Viires on 1989. aastast peale järginud, põhineb Ado Vabbe õpetusel.

Me ei ole üksi. Pariisi vasakkalda väikestes galeriides võib ikka kohata näitusi, mis meie näitustega sarnanevad – sama värvikäsitlus, väike formaat, hoidumine päevakajalisusest. Olen sama kohanud ka ühes Marbella suures galeriis, ka New Yorgis või Stockholmis on vahel mõni väike värske pilt silma hakanud, mis meie stuudiot meenutab. Muidugi, see on piisake meres, harv meenutus ajast, mil kunst veel ilus oli, aga järjepidevus on hoitud, lootust veel on!