:format(webp)/nginx/o/2019/11/28/12773811t1h7402.jpg)
/nginx/o/2013/07/25/1920228t1h3038.jpg)
Talgulised ründasid kolm päeva lappide ja veega ning Maarja-Magdaleena kiriku orel vabaneski poole sajandiga kogunenud kõntsast.
Müllverstedti pilli suur pesupäev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Orelimeister Olev Kents pelgas kõik need kolm päeva tuuletõmbust, sest ta turi püsis pidevast askeldamisest märg. Juhendada tuli 49 talgulist, sealhulgas vanataate ja lasteaialapsi.
Tinast ja puust oreliviled ohkasid kergendatult, kui nad hellalt, käest kätte antult tuvisitasest kapist pesusse pääsesid. Kompressor puhus vilesid läbi ja tolmuimeja tõmbas tolmu ära, kuid põhiline töö käis ikka märgade lappidega.
Igal vilel on oma perekond, register. Viled ei tohi töö käigus sassi minna, muidu hakkab orelimeister ohkama ja lootus pillide kuningas veel kõlama panna võib kustuda – see sai talgulistele ka hästi selgeks.
Lapsi, kes kodus vaid arvuti taga istuvad, haaras vilesid küürides nagu joovastus, imestasid lapsevanemad.
Viimati häälitses Tartu meistri Friedrich Wilhelm Müllverstedti 1891. aastal valmistatud orel 1958. aasta leeripühal, kui õnnistamisel oli 42 leerilast. Järgnes vaikus, mida süvendas 1960. aastate alguses poisikeste rüüsteretk ja vilevargus. Pärast seda sai orelikapp laudade ja naeltega kinni löödud. Läbi katkise akna sisse lennanud tuvidele tekkis kappi rahulik koht pesitseda ja surema ronida.
Väärtuslik vrakk
«Kõige hullemas seisus pille, mida olen näinud, hästi must ja rüüstatud. Kui summad oleks olemas, saaks ta aga aastaga korda teha,» kõneles orelimeister Olev Kents, kes on Eestis restaureerinud kümmekond orelit, sealhulgas Tartu Peetri kiriku oreli. Vajalikud puuviled valmistab meister ise, tinaviled tellib välismaalt.
«Tõeline fanaatik!» iseloomustavad kirikuõpetajad Olev Kentsi.
Peetri kiriku orel on samuti Müllverstedti töö, Tartumaal veel ka näiteks Puhja ja Rõngu orel.
19. sajandi pillid on Euroopas haruldused, ütles Puhja kiriku organist Miina-Liisa Kuusemaa. «Meil säilisid nad tänu õnnistatud nõukogude ajale, välismaal jõuti samal ajal vanad orelid asendada. Näiteks soomlased on nüüd meile kadedad.»
talgupäeva lõpuks säraski meister Kentsi nägu nagu Moosese pale. Muinsuskaitsealune orel on puhastatud! «Seda, mida suutsid talgulised, oleksime viie töökojamehega kaks nädalat teinud. Kui hästi läheb, saame veel täna pedaali viled käima.»
Orelihoidjate ühing
Aastal 2012 hakkas organist Miina-Liisa Kuusemaa Puhja kiriku oreli remondiks projekte kirjutama ja kontserte korraldama. Ta oli taibanud, et kogudusel ei hakka sellist raha kunagi olema. Pill oli aga lootusetult häälest ära, 800 vilest pooled puudu. «Teine manuaal ei olnud pärast Teist maailmasõda üldse töötanud. Nüüd on aga täisremondiks vajalikust 31 000 eurost 20 000 olemas!»
Kuusemaa ei soovinud oma uskumatut edu vaka all hoida, vaid jagas seda teiste vaimulike muusikutega. End orelihoidjate ühinguks nimetav sõpruskond sai kokku 2013. aasta jaanuaris Tartu Peetri kirikus. Kaasa lõid ka organistid Anneli Klaus ja Helika Gustavson. Huviringiks ongi kujunenud Müllverstedti ja teise Eestis 19. sajandil töötanud meistri Ernst Carl Kessleri orelid.
Idee korraldada talgud Maarja-Magdaleenas tõi kokku kaheksa koguduse vabatahtlikud.
«Puhjas tahame korras oreliga anda kontserdi juba 9. oktoobril, kiriku nimepäeval, kui jumal lubab ja elame!» ütles Puhja kiriku diakon Tiit Kuusemaa.