Spaa planeering tekitab kohalikes valskuse kahtlusi

Solveig Raave on Juusa järve ääres elanud kogu oma elu ning kiidab sealset rahulikku ümbrust. Järve kaldale, kus praegu asub vana lagunenud sigala, on kavandatud piirkonna suurim hotell, mis kohalike arvates teeb lõpu senisele elukorraldusele. Foto: Kristjan Teedemaa

Kahel korral olümpiamängudel Eestit esindanud Kaspar Kokk võitleb koos isaga Otepää valda planeeritava uue suure hotelli vastu.
 

Lugu on iseenesest klassikaline. Üks tahab ehitada. Teised (need, kes naabruses elavad) on vastu. Koht on pisikene Juusa järv Otepää vallas. «Imearmas järveke ja hästi rahulik ümbrus,» ütleb eluaeg seal elanud Solveig Raave. Otepää on Juusa järve äärest ainult kuue kilomeetri kaugusel, Käärikuni on umbes neli-viis kilomeetrit, Pühajärveni mõnisada meetrit.

Niisiis, väga hea asukoht. Samas on Juusa järv natukene nagu nurga taga ja kinnisvaraarendajate või puhkajate hordid pole seda veel üles leidnud. Järve ümbruses elab ainult kümmekond peret. Suur ja uhke spaahotell – oma 300 kohaga selle kandi suurim –, mida sinna nüüd planeeritakse, keeraks kohalike elu loomulikult pea peale.

Hotell viiks eraldatuse
Protestijate eestvedajad on endine olümpiasuusataja Kaspar Kokk ja tema isa Ilmar Kokk. Kaspar Kokk ütleb, et tal endal isiklikku huvi pole, ta aitabki pigem oma vanemaid, kes aastaid tagasi soetasid järve äärde väikese krundi. Rohkemal või vähemal määral on aga kõik kohalikud, olgu siis põlisasukad või sissesõitnud-suvitajad, hotelli vastu. Viimased ehk isegi häälekamalt.

Tuntud rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit, kes on koos abikaasa Valduriga järve äärde soetanud suvekodu, ütleb spaahotelli kohta konkreetselt: «Nagu sea selga sadul.» Tiit kirjeldab praegust eluolu: «Lähen hommikul kell seitse ujuma. Kuulen, kuidas üle järve teritatakse vikatit. Kusagil kõrval teise kalda ääres tehakse hommikusööki. Kõik see muutub.»

Nii Ene-Margit kui ka Valdur Tiit võitlevad samuti koos ülejäänud järveäärse rahvaga kinnisvaraarendaja kava vastu. Ene-Margit Tiit tegi eelmisel aastal isegi väikese analüüsi Otepää piirkonna majutusasutuste kohta.

Ta viitab, et aasta ringi on Otepää majutusasutuste täitumus alla 20 protsendi. Niisiis ei riku spaahotell mitte ainult puutumatut loodust ja rahulikku külaelu, vaid on ka majanduslikult ebamõistlik. «Mitte ei saa aru, miks seda tehakse, turg on siin pigem üleküllastunud,» räägib Tiit.
Argumente hotelli vastu on aga veelgi. Kaspar Kokk loetleb metoodiliselt, punkt punkti haaval, miks selline hotell kõnealusesse kohta ei sobi.

Esiteks viitab Kokk kinnistuomanike õigustatud ootustele. «Oleme rajanud oma kodu maale, mitte linna,» ütleb ta. Samuti mainib ta, et hotelli rajamisega tiheneks liikluskoormus, lastel ei oleks enam nii turvaline, keskkonnamõjude hindamine on tehtud pinnapealselt, valla kehtiv üldplaneering ei lubagi nii kõrget hoonet rajada (hotelli maksimaalseks kõrguseks on planeeritud 22 meetrit) ja eriti tekitab imestust, et suure hotelli heitvesi kavatsetakse immutada pinnasesse. See võiks tähendada ohtu nii põhjaveele kui ka otse kõrval asuvale Juusa järvele.

Kokkuvõttes on Koka sõnum lihtne: «Nii suurt kolossi ei tohi siia ehitada.»
Vanem Kokk, Ilmar Kokk, toetab kõrvalt, et tema arvates on kogu asjaajamise protseduur olnud algusest peale väga imelik.

Ta toob võrdluseks isikliku kogemuse, kirjeldades kadalippu, millest tal oli vaja oma järveäärse krundikese planeeringu tegemisel läbi minna, sest kogu kõnealune maa-ala jääb ju Otepää looduspargi alla. Nüüd aga tahetakse ehitada suur hotell ja mingit probleemi nagu polekski.

Mõlema Kokaga rääkides on vägagi selge, mida nad mõtlevad või vähemalt kahtlustavad. Kumbki ei taha küll seda otse välja öelda, aga nende arvates lõhnab asi halvasti, eriti kui jutuks tuleb hotelli planeeringule heakskiidu andnud ametnike töö. Kas tegu on lohakuse või millegi hullemaga? «Üks tuttav soovitaski pöörduda keskkonnaministri poole, et algatada teenistuslik järelevalve keskkonnaameti tegevuse üle,» lisab Ilmar Kokk.

Kes on siis aga vastaspoolel? Kõigepealt kinnisvaraärimees Jaanus Glaase, kes enne, kui ta oma vara naise nimele kirjutas, figureeris ka Äripäeva koostatavas Eesti rikaste edetabelis. Ta on seotud kinnisvaraprojektidega ja kunagi kompinud Libertase erakonna ridades ka poliitikat. Glaase on Juusa järve äärse hotellikrundi omanik.

Järgmisena võib mainida hotelli detailplaneeringu juhti Mart Hiobit, kes laiemale avalikkusele on tuntud Tartu Supilinna Seltsi esimehena. Muuseas, just Hiobi suhtes on Ilmar Kokk eriti kriitiline – et näe, Supilinna ta küll midagi ebasobivat ehitada ei lase, aga võõra õue peale ehitamises probleemi pole. «Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle on variserid ühed vastikumad inimesed,» ütleb Kokk.

Arendaja kriitikat ei mõista
Hiob ise jääb teema kommenteerimisel napisõnaliseks, delegeerides küsimustele vastamise valdkonna ekspertidele, olgu siis keskkonnamõju hindajale või arhitektile, kes kaalus hotelli visuaalset mõju ümbritsevale loodusele.

Samamoodi ei võta sõna ka Jaanus Glaase, juhatades oma äripartneri Raido Saare juurde. Sellest pole aga midagi, sest Saar ongi hotelliprojekti sisuline juht. Tema on teinud suurema osa tööst. Kohalike elanike argumente ta teab, hotelliasju on aetud juba aastaid, suheldud kümnete inimeste ja ametkondadega.

Hotell tuleb tõesti suur: 22 meetrit kõrgust (võrdluseks, viiekordne paneelmaja on 17 meetrit kõrge), 300 kohta, suured parklad, kogu investeering 25 miljonit eurot. Võimsust on aga vaja, sest muidu ei tasu projekt ära.

Saar selgitab, et nende mõõt­ühikuks on tšarterlennuk. «Hotell peab suutma korraga ühe tšarteri mahus rahvast vastu võtta,» selgitab Saar. Selle taustal ei loe ka Ene-Margit Tiidu  tehtud Otepää majutusasutuste täitumuse analüüs, sest spaahotellil on hoopis teistsugune ärimudel kui turismitaludel ja väikestel motellikestel.

Saar teab kõiki protestijate seisukohti. Võib isegi öelda, et inimlikust vaatenurgast ta mõistab vastuseisu, viidates, et paljud kinnisvaraarendajad on tõepoolest teinud mitmes Eesti paigas räpakat tööd.

Samas ei nõustu ta enamiku hotellivastaste arvamustega. Näiteks reovee pinnasesse immutamise kohta ütleb ta, et tegu on moodsate tehnoloogiate ja biopuhastiga: «Norras tehakse samasuguseid asju otse fjordide äärde ja pole mingeid probleeme, aga meil inimesed kardavad.»

Tähtis nüanss kogu teema juures on ka see, et selles konkreetses kohas, kuhu hotell peaks kerkima, asuvad praegu vanad nõukogudeaegse sigala varemed. Neist tahavad kõik lahti saada. Võimalik, et see on ka põhjus, miks hotelli detailplaneering on ametites leidnud soodsama vastuvõtu – ikka parem kui sigala.

Kohalike elanike jaoks toob see aga meelde just valesid mälestusi, sest sigala lasi oma laga otse järve, hotellist kardetakse nüüd sama. «Ehitavad vana sigala asemele uue,» ütleb Ilmar Kokk retooriliselt.

Niisiis, vastasseis on terav ja omavahelist mõistmist pole. Hotelli arendaja Raivo Saar võtab oma vaatenurgast vaidluse kokku: «Ma ütlen ausalt, minu arvates pole küsimus selles, kui pikk, lai või kõrge meie hotell tuleb, kuidas me lahendame sissesõidu parklasse (sissesõit on mõeldud ületama kergliiklusteed, kus treenivad jalgratturid ja suusatajad – M. S.) või reovee puhastamise.

Me oleme kõike selgitanud ja oleme projekti ka muutnud. Ma arvan, et ükski neist küsimustest pole tegelikult määrav, nad lihtsalt ei taha, et siia midagi tuleks.»

Pall on valla õuel
Otepää vald, kes peab lõpuks ju otsustama, kas hotelli detailplaneeringut lubada või mitte, on keerulise dilemma ees. Ühelt poolt tuleb arvestada kohalike häältega, sest nemad seal elavad ja nemad ka valivad. Mõne volikogu liikme suust ongi kostnud, et kui Juusa järve äärsed elanikud ikka on vastu, siis nemad volikogu liikmetena ka hotelli poolt ei hääleta.

Teisalt tuleb vaadata Otepääle kui tervikule – valla arenguplaanidesse on sisse kirjutatud ööbimiskohtade arvu märkimisväärne kasvatamine, mida on vaja kasvõi selle pärast, et kunagi tulevikus saaks Otepää taotleda mõne talvise suurvõistluse korraldusõigust.

Vallavalitsusest on ka viidatud, et näe, needsamad inimesed, kes hotelli vastu protesteerivad, protesteerisid varem sealsamas lähedal asuva kooli sulgemise vastu. Mõttekäik on järgmine: kooli sulgemine teile ei meeldinud, mis siis et vallal polnud raha kooli ülalpidamiseks, aga kui tehakse midagi, mis valda raha juurde tooks, siis see ka teile ei meeldi.

Õnneliku lõpuga lugu see ei ole. Fakt on, et kohalike elu muutub. Vaevalt küll täituvad kõige hirmsamad ennustused: solk lastakse otse järve ja spaahotellis ööbivad turistid tormavad lähedalasuvate talude marjapõõsaid rüüstama. Raivo Saar mainib, et hotell ei tulegi ju otse majade kõrvale (vahel on paarsada meetrit metsa), aga unine ja vaikne kohake, kus inimesed võivad üle järve üksteise hommikuvestlusi kuulata, see enam ka ei ole.

Samas on Otepää ennast reklaaminud turismipiirkonnana – kohana, kuhu tullakse puhkama ja kus korraldatakse igasuguseid üritusi. Tehaseid Otepääle ju ei raja ning kuplite vahel suurpõllumajandust ei tee.

Ometigi ei ole valik kerge. Tuleb hotell või ei tule, kompromissi ei paista kusagilt. Ükspuha, kuhu poole otsus kaldub (vald teeb otsuse ilmselt augustis), keegi jääb ikkagi kaotajaks.