Lõhnad juhatasid teed

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tõrvaajamine tekitas valget suitsu, mis tugevalt lõhnas ja silmad kipitama pani.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartusse tuli kokku aroomide ja rahvaste paabel. On laupäeva ennelõuna. Välja päikese kätte astudes ei tundu sugugi, et lõhnavad hansapäevad oleksid alanud. Inimesi liigub küll tavapärasest rohkem, kuid õhk on samasuguse lõhnaga nagu tavaliselt – hapnikurohke ja värske ning natukene külm.

Laadal meelitas ostjaid soolase kala lõhn.

FOTO: Kristjan Teedema

Keskaias tervitas hobusesõnniku lehk...

FOTO: Kristjan Teedema

... ja põrsad tuhnisid üles mulla lõhna.

FOTO: Kristjan Teedema

«Kui nutikas on sinu nina?» ehk soovijad said teaduslinnas oma nina proovile panna.

FOTO: Kristjan Teedema

Puhub üsna tugev tuul, selline, mis lahtised jopehõlmad kohe laiali ajab, nii et varjus on päris külm. Kuid kohe, kui jõuan päikese kätte, hakkab palav.

Tulen üle Kaarsilla ja jõuan raeplatsi ning kõigepealt saan aimu triatlonist, sest kõikjal on metallaiad tee tõkestamiseks ja autoliiklus peatatud. Inimesi voorib igalt poolt, neil ei paista lõppu tulevat.
Teen paar sammu raekoja poole ja juba tungib mu ninna meeldivalt värske saiakeste lõhn.

Magusad, äsja ahjust võetud ja tuhksuhkruga ülepuistatud kuldpruunid saiakesed – just selline hõng hõljub ringi ja püüab inimesi oma kütkesse. Mõtisklen, kust seesugune lõhn tulla võiks, ning pingutan nina, et saiakeste täpset asukohta kindlaks teha.

Vänged lõhnad
Kuid küpsetiste magusa ja meelitava lõhna asemel tunnen nüüd hoopis teist ja vängemat lõhna. Pahmakas keskealise naise parfüümi tungib mu ninna ning enne kui ma arugi saan, on saiakeste lõhn igaveseks kadunud. See magus ja vänge aroom meenutab mulle kunagi vanaema kapist leitud kümneid aastaid seisnud parfüüme, mis hirmsasti haisesid ja muutsid pea veidi uimaseks.

Edasi Toomemäe poole juhatab mind aga pärnaõite magus lõhn. Pärnaõied lõhnavad nagu äsja mesitarust võetud kärjed. Nagu kuldne voolav ja magus päikesesoe mesi.

Toomel ajaloomuuseumi juures kohtan aga hoopis teisi lõhnu. Juba kaugelt eemalt paistab valget suitsu, mis tuulelt jõudu saades ja eemale pöö­­reldes järjest haihtub. Õhus on vänget vaiguse puu põlemise lõhna. Piimjasvalge suits jätab ka riietele lõkkelõhna juurde.

Astun uudishimulikult rohelisele murule, ümmarguse musta värvi paja juurde ning uurin kuidas tõrvaajamine käib.

Värvidemäng lõhnade sees
Musta paja sisse on pandud tavaline keedupott, mille sees nii palju vaiguse liivavärvi puidu juppe, kui sisse mahub. Potile on kaas peale pandud ning selle ümber laotud puid, mida neelavad aplalt oranžid leegid.

Poti põhja sisse on joodetud peenike vasktoru, kust tuleb hirmsasti piimjasvalget suitsu, mille tuul kiiresti mujale kandes laiali hajutab. Vasktoru alla on asetatud tavaline läbipaistev purk, kuhu tilgubki musta tõrva. Torust tuleb aina valget suitsu ja sealsamas tilgub purki tõrv, must nagu öö.
Tõrv ise lõhnab väga vängelt ja väga vaiguselt, silmadki lähevad korraks vesiseks.

Hansalaadale minnes tunnen Jaanilinna lava juures toidulõhna. Vardas küpseva, maitseainetega üle puistatud ja marinaadis seisnud liha lõhn paneb suu vett jooksma.

Kuskilt toob tuuleiil järsku minuni kalalõhna. Kuivatatud soolakala lõhna. Natuke edasi jalutades näengi müüjaid, kelle leti peale on asetatud kastid vinnutatud lesta ja kuivatatud särjega. Kalamüüjate leti ees seisab pikk järjekord neist, kes tahavad nosida soolast ja kuivatatud kala.

Tuul keerutab ringi ja toob mu ninna ka kiirtoidu ja õli lõhna, mida levitab Küüni tänaval asuv toidukoht. See rasvane lõhn tekitab isegi isu rämpstoidu järele, kuid on ühtlasi vastikust tekitav, sest loob kujutluspildi kollasest paksust õlist, mille sees friikartulid lebavad, enne kui sööjate taldrikutele jõuavad.

Mitmesuguste kultuuride lõhnad on samuti linnas esindatud. Rüütli ja Küüni tänaval kõneleb ehk iga neljas vastutulija mõnes välismaa keeles. Õhus on tunda eri maade parfüüme ja tavasid, kuid kokku on kõik need inimesed tulnud siiski ühel põhjusel – et vaadata ja osta. Hansapäevadel on koos tõeline rahvaste paabel.


 

Tagasi üles