Meelis Saarepuu: politseile teevad muret joobes juhid ja netikelmid

Kriminaaluurimine on eeskätt meeskonnatöö, kinnitas Lõuna pre­­fek­­tuuri uus kriminaalbüroo juht Meelis Saarepuu. Foto: Kristjan Teedema

Möödunud nädalal võttis staažikas kriminaalpolitseinik Meelis Saarepuu Ida prefekti kohale suundunud Vallo Koppelilt üle Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juh­­timise. Tartu Postimees rääkis uue valdkonnajuhiga kuritegevusest Lõuna-Eestis.

Mis amet on Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juht? Mida selles ametis teha tuleb?

Kõige tähtsam ongi juhtida Lõuna-Eesti kriminaalpolitseid, et tagada töötajatele head tingimused. Eks see puudutab nii töö korralduslikku poolt kui ka vahendeid, mis meil kasutada on. Kindlasti ka prefektuuri toetust tähtsamates kriminaalasjades.

Millist toetust te silmas peate?

Eelkõige politseiressursi kasutamist. Kes millega tegeleb. Kui kellelgi on liiga palju tööd, tuleb seda jagada. Kokkuvõtvalt, kriminaaluurimine ei ole ühe inimese töö ja otsus, vaid seda kõike tehakse meeskonnana.

Millises seisus andis kriminaalbüroo teile üle eelkäija Vallo Koppel?

Võin öelda, et nii heas seisus, kui see on üldse võimalik. Eks alati ole puudujääke, kuid me teame, millised need on, ja saame nendega töötada.

Tartumaal on kuue kuuga toime pandud 1659 kuritegu. See on päris suur arv. Eriti kui arvestada, et nende lahendamisega tegeleb Tartumaal 38 inimest. Olukorda iseloomustabki kõige paremini arvude suhe. Kui jagada see arv ametnike peale, siis ühel ametnikul on kuriteo menetlemisest kuni prokuratuuri saatmiseni aega keskmiselt veidi vähem kui neli päeva.

See on ju võimatu töötempo.

Siit tulenebki see, et peame seadma prioriteete, millega tegeleme esmajärjekorras ja millega teises järjekorras. Neid arve vaadates on selge, et meil puudub ressurss tegeleda iga üksiku vargusega. Läheneme asjale teiselt poolt. Uurime, kes on need kurjategijad, milliseid kuritegusid nad toime panevad.

Üksikule kannatanule võib jääda mulje, et me ei tegele tema kuriteoga. Tegeleme küll, aga veidi teiste meetoditega.

Tähtis on, et kuritegudest siiski teada antaks. Tehtaks avaldus. Vaid nii võime töö käigus jõuda tagasi üksikjuhtumite juurde.

Inimesed kurdavad, et neil ei ole väga meeldiv tulla avaldust tegema.

Praegused seadused ei võimalda meil teistmoodi talitada, kui et me peame kannatanud üle kuulama. Elame digiajastus ja avaldusi saab esitada ka elektrooniliselt. Kuid selgi juhul peame inimese välja kutsuma ja ta üle kuulama.

Milline on Lõuna-Eesti kõige turvalisem linn?

Kui vaadata registreeritud kuritegevust elaniku kohta, siis Viljandi. Statistiliselt on rohkem kuritegevust Valgas, Jõgeval ja Tartus.

Kahel mu naabril on viimastel nädalatel käinud vargad. Kuidas saaksin end kaitsta, et mind ei tabaks sama saatus?

Lisaks uste lukustamisele soovitan kinnistel territooriumidel kindlasti videovalvet. Nüüdisajal on juba väga häid kaameraid, mille pilti saab kasutada ka tõestusmaterjalina. Hea oleks, kui kaamera oleks ühendatud valvesüsteemiga, et see annaks liikumise korral ka märku.

Veel oleme soovitanud oma tööriistade korpusi märgistada. Kurjategijad lihvivad seerianumbrid ja igasugused muud identifitseerivad tähised maha, kuid kallimatel saagidel ja tööriistadel saab oma nime kirjutada või kõrvetada korpuse sisse. Kohta, kust seda on raskem leida. Kui meie üksused varastatud asjade kokkuostjaid tabavad, saame kannatanule tema eseme tagasi anda. Kui mingit tähistust ei ole, ei saa me ju kuidagi tuvastada, et mingi tööriist kuulub just sellele inimesele.

Salajane vargus on kõige raskem kuriteoliik ja iga omaniku tehtud takistus sunnib kurjategijat jätma maha jälgi.

Kui vaadata politsei ööpäevainfost viimase aja kuritegevust, siis jäävad silma kehalise väärkohtlemise juhtumid. Kas inimesed on muutunud tigedamaks?

Kuritegevus pea kõigis liikides on võrreldes eelmise aastaga vähenenud. Muu hulgas ka kehalised väärkohtlemiste hulk. Statistika näitab, et isikuvastased kuriteod on langustrendis. Politsei on mitu aastat pööranud suuremat tähelepanu ka perevägivallale.

Kuigi isikuvastaste kuritegude hulk on kahanemas, on nende tase ikkagi liiga kõrge ja mingiks rahuloluks pole põhjust, see on selge. Põhjuseks pole muu kui alkoholism. Selliseid teateid, et kaine inimene oleks läinud kallale kainele inimesele, tuleb otsida tikutulega.

Mis teeb politseile veel muret?

Ainus, mis näitab tõusuteed, on kriminaalses joobes juhtide hulk. Ja ka kelmused veebis. Kui tänaval tuleb meile vastu võhivõõras inimene ja ütleb, et anna mulle raha, toon sulle sellise asja, siis me ju ei anna raha. Veebis oleme paraku lahkemad. Kui võõras inimene lubab, et müüb meile uue telefoni odavamalt kui poes, siis internetis oleme millegipärast nõus tühja lubaduse eest raha maksma.

Probleemne on seegi, et meile on hakanud jõudma raskemad narkootikumid,  näiteks fentanüül. Paraku on sellele kangele ainele tekkinud ka tarbijaskond. Möödunud aasta lõpus ja selle aasta alguses oleme kinni pidanud kaks vahendajat. Kogused ei ole olnud veel suured.

See on muret tekitav tendents. Ühe grammi fenta­­nüü­­liga saab uimastada 20–30 inimest.

Suvisel ajal liigub Eestis palju välismaalasi. Kui palju annavad teiste riikide kodanikud tooni kuritegevuses?

Kui rääkida joobes juhtidest, siis 99 protsenti on need ikka meie enda kohalikud inimesed. Muuski kuritegevuses on see nii. Üksnes piirialadel avastatud seadusrikkumiste ja kuritegude korral näeme ka võõramaalasi.

Arvatavalt saaks politsei teha tööd paremini, kui oleks rohkem inimesi. Kas teil lubatakse töötajaid juurde võtta ja kas neid on kusagilt võtta?

Inimesi võiks alati rohkem olla. Oleme kahe probleemi ees. Esiteks, ega meil neid väga kusagilt võtta ole. Lõuna kriminaalpolitsei on õnnelikumas seisus, et oleme saanud enda ridadesse väga häid noori kolleege Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast.

Teisalt, väga palju meie inimeste arv kindlasti suureneda ei saa. Kui leitakse lisaraha, peame motiveerima eelkõige neid inimesi, kes meil juba töötavad.