Pühajärvel sumbub armastus labasusse

Helen (Marika Barabanštšikova, vasakult), Marion (Piret Laurimaa) ja Felix (Aarne Soro) flirdihoos. Foto: Peeter Paasmäe

Lavastuse nõrkust tasandab veidi kaunis kunstnikutöö. Emajõe suveteatri uuslavastus mõjub haltuura korras valminud teatrilaadse tootena, mis jätab hinge elamuse asemel tühja ja õõnsa tunde.

 

Emajõe suveteater on Pühajärvel Poslovitsa rannas lavale toonud Friedebert Tuglase novellidel ja romaanil «Felix Ormus­­son» põhineva tüki «Pühajärve armastus». Kavalehe sõnul on tegemist kerge suvelavastusega sellest, kuidas avaldada armastust.

Nagu sageli juhtub, pole tegelikkus sugugi nii roosiline, nagu reklaam lubab. Kodumaises suveteatris tähendab kerge tavaliselt hoopis sisutühja, romantiline labast ja humoorikas piinlikku. Nii on lood ka Tiit Palu lavastatud «Pühajärve armastusega», mis lisaks «Felix Ormussonile» sisaldab tekste Tuglase novellidest «Pühajärv» ja «Suveöö armastus» ning miniatuure ja luuletusi.

Enim jääb «Pühajärve armastuses» häirima nõrk ja struktuuritu lavastajatöö. Hoolimata näitlejate hoolsatest selgitustest lavastuse alguses jäävad tegevus- ja suhteliinid ähmaseks ja piiritlematuks ning suured tunded hajusaks pinnavirvenduseks. Sisu jälgimist segavad ka rohmakad traagelniidid eri tekstide sidumisel ning rollide visandlikkus.

Tulemus on toores, rabe ja amatöörlik, kohati nii halb, et jõuab juba hea absurdihuumori piirimaile. Siiski mitte piisavalt lähedale, et seda taotluslikuks pidada.

Otse Pariisist vana koolivenna järveäärsesse tallu suvitama tulnud intellektuaali Felixi (Aarne Soro) armusuhted õdede Heleni (Marika Barabanštšikova) ja Marioniga (Piret Laurimaa) kaovad halvasti eristuvate kõrvalrollide hägusse.

Värvika ja mõjuvana joonistub rollidest välja vaid sulane Konrad (Aarne Soro) oma Maalide-Miilide-Elludega kui kehastunud primitiivne ürgmees – võimeline küll üht-teist tundma, kuid mitte oma tundeid analüüsima või sõnastama.

Kuigi noore Tuglase visandid ja hilisem «Felix Ormusson» on talle omase romantilise realismi pitseriga kerged humoorikad tekstid, jätab Palu käsitlus mulje sarkasmist kogu (rah­­vus)romantilise mõtte- ja elulaadi vastu tervikuna. Naljatlev flirt ja peibutustantsud võimendatakse labasusse.

Näitlejate esitus, žestid ja miimika on halastamatult pateetilised ja õõnsad ning Tuglase keelekujunditest rikas tekst takerdub kohmakalt huulil. Võib ju tõesti olla, et emakeele ilusse kiindunud kirjaniku lopsakas romantiline looming jääb küünilisele tänapäevale liig kaugeks ja võõraks, et seda irooniata esitada. Iseküsimus, kas tasub sellist materjali üldse valida.

Lavastuse sisulised puudused peidab mõnevõrra visuaalse külje ilu. Kauni Poslovitsa ranna looduslikke eeliseid ära kasutades on kunstnik Silver Vahtre koos Maris Pladoga loonud tõelise helevalge suveunistuse. Vette ehitatud habras lavakonstruktsioon koos võrkkiige ja hõljuvate tüllkardinatega harmoneerub suurepäraselt nais­näitlejate ajastutruude kleitide, pärlikeede ja vesilokkidega.

Kui mitte üritada lavastusest mingit sisu või mõtet leida, võib puht visuaalsest küljest saada tõelise elamuse.

«Pühajärve armastuse» puhul tekkis millegipärast võrdlus toiduga.

Nähtu polnud mitte teater, vaid teatrilaadne toode. Odav ersats millestki, mis peaks tegelikult olema hea ning toitma ja kosutama seda, kes sellest osa saab. Selle asemel jäi hoopis tühi ja õõnes tunne, mis taandus tunni-paariga ükskõiksuseks. Nagu poleks käinud ja näinudki.

Kas teate?

Pühajärve armastus

• Lavastaja Tiit Palu.

• Kunstnik Silver Vahtre.

• Mängivad Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Piret Laurimaa (Endla) ja Aarne Soro (Ugala).

• Esietendus 11. juulil.

• Järgmised etendused 18., 20., 21., 23., 24., 25. ja 28. juulil kell 20 Poslovitsa rannas.