/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2013/07/14/1897534t1hcb4c.jpg)
Ühest küljest nutulaul, teisalt aga päikeses krõbedaks kuivanud muru moodi ajalugu. Jaak Juske «Lood unustatud Tartust» tundub lugemisel ja vaatamisel just nõndamoodi.
Tartu väärib palju põnevamaid lugusid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
305 aastat tagasi Käsu Hansu kirjutatud nutulaul tuli meelde seepärast, et Jaak Juske raamatu rikkalikust pildivalikust sööbivad mällu need, kus Tartu kesklinn on varemetes. Too Puhja köster kujutas oma tõepärases värssteoses meie kunagise uhke linna varemeid pärast Peeter I väe laastamist.
Mõned fotod Emajõelinnast, eriti need, mis on tehtud raekoja tornist aastal 1946 pärast Saksa ja Vene vägede purustustööd, on Juske raamatus uudsed. Mõned seevastu siin-seal varemgi avaldatud.
Uut vähevõitu
Põnevat uut lugemist leidub vähevõitu. Võibolla noored tallinlased, kes sellesse laiale lugejaskonnale mõeldud teosesse süvenevad, imestavad Tartu kunagise, sõdades suuresti kadunud hiilguse üle. Ajaloohuvilisele tartlasele on see lektüür enamasti taaskohtumine varem loetuga.
Jaak Juske kirjapanek meenutab päikeses krõbedaks kuivanud muru seepärast, et aastaarvude ja nimedega ei ole ta koonerdanud. Neid on koguni üleliia.
Siin-seal kerkib siiski mahlakamaid lõike. Mõned neist on seotud autori isiklike mälestustega, näiteks omaalgatuslikud arheoloogilised kaevamised veerand sajandit tagasi ja Vene reaktiivlennukite müra.
Silma hakkas ka mõni viga, mis võib lugejat eksitada.
Mõni eksitav viga
Ühes kohas on nimetatud Struve (lk 168) ja paar lehekülge edasi Struwe tänavat. Õige on Struve. Ülikooli kunagise joonistusõpetaja õige nimi on Karl August Senff, mitte Senf (lk 170). Tartu kunagise torni nimi ei olnud mitte nii nagu Tallinnas Kiek in de Kök (lk 105), vaid Kiek in die Kök – nii on see ka raiutud kivisse Toomel torni kunagisel asukohal.
Leidub samuti trükivigu. Ometi kahvatuvad Jaak Juske teose need ja teised etteheiteid võimaldavad apsud raamatust tekkiva ajaloolise üldpildi varjus. Ja pealegi ei saa nüüd pealinlased uhkustada «Lugudega unustatud Tallinnast»: sama autori samalaadne teos on nüüd – kõigest aasta hiljem – ette näidata ka Emajõelinna elanikel.
Raamat
Jaak Juske, «Lood unustatud Tartust», kirjastus
Pegasus, 2013, 191 lk.