Üksteist koorumata rukkirääku

Rukkiräägu pesa, mille loo autor leidis heinavaalu alt 6. juulil, kolm päeva pärast niitmist.

FOTO: Martin Pau

Päev enne, kui kaarutasin heinavaalu alt välja ilusa helepruuni rästiku, leidsin umbes samal kohal reha vibutades üheteistkümne tähnilise munaga pesa. Ornitoloogid määrasid kurna kaotanud linnu rukkirääguks.

Niidust oli möödas kolm päeva. Muidugi oli linnuema ammu kadunud, muidugi olid munad ammu jahtunud, kuigi esimesel pilgul tundus, et kõik munad on terved ning kohe-kohe võib hakata läheduses kurjustama kärsitu tiivuline mamma, nõudes inimese taandumist.

Ei, keegi ei kõssanud. Metsast ja võsast kostis tavapäraseid, kesksuviselt-keskpäevaselt loiuvõitu sädinaid ja säutsumisi. Keegi ei tükkinud esile, ei kippunud tagasi hauduma.

Imet ei sündinud

Lähemal silmitsemisel leidsin, et kaks muna olid saanud siiski kergelt koksida, tõenäoliselt rehapiilt. Maapinna õnarusse meisterdatud pesast oli aga ratastraktor vedanud kolme meetri laiuse ketasniiduki üle vähimaidki purustusi põhjustamata.

Korjasin hapra linnupesa ettevaatlikult pihkudele. Ma ei mõelnud tõsiselt, et kraavipervel suurema heina varjus võiks juhtuda ime: munad tardunest ärgata ja õnnelik ema oma tulevaste laste juurde naasta. Kuid näis loomulik mitte jätta mune keset lagedat tallata. Surnutega pole ju nii kombeks.

Õnnetu linnuema asemel hakkas häälitsema südametunnistus. Kas ma tegin midagi valesti? Kas neid koorumist ootavaid elusid oleks saanud päästa? Ma ei osanud vastata, kuid enese kaitseks konstrueerisin ruttu mõttekäigu, et ma ei tunginud lindude kuningriiki. Siin on heina tehtud kauem, kui mäletavad küla vanimad.

Ma ei tormanud heinateoga, ilm ei lubanudki. 3. juuli on ka pigem hiline kui varane niidukuupäev. Millal oleksin pidanud niidumehe kutsuma, kui oleksin tahtnud säärast õnnetust välistada? 15. juulil, nagu on kombeks näiteks Alam-Pedja looduskaitsealal, või veel hiljem?

See poleks ju olnud enam hein, vaid hobuste hädapärane näljapajuk. 10. juuliks on kõrrelised täiesti pruuniks kõrbenud. Jah, raskeil ajul olevat söödetud lojustele isegi õlgkatuseid, aga istuda heinailmaga kraavipervele ja vaadata pealt, kuidas sööt su silme all raisku läheb, oleks ometi lihtsalt rumal.

Ütlesin seda kõike oma südametunnistusele, aga see sunnik kummitas edasi. Lõpuks palusin appi ornitoloogid. «Öelge, et ma ei teinud midagi valesti!» oli mu arvukate küsimuste halvasti varjatud tagamõte. Ja ornitoloogid halastasid mulle.

Näiteks Jaanus Elts kinnitas, et räägupesade hävitamist pole võimalik täielikult vältida, kuni inimene tavatseb loomadele heina teha. Küll saab vähendada kurna või linnupoegade hukkumise tõenäosust, lükates niitmist edasi, niites heinamaid jaokaupa ning vältides niitmist heinamaa keskele kokku.

«Esiteks ei pruugi inimene teada, et tal on seal suure heinamaa keskel räägupesa, ja lõppude lõpuks on ju hein tarvis ära teha,» arutles Elts. «Põhiline konflikt räägu ja heinateo vahel on ajastuses: mida varem niita, seda suurema tõenäosusega kurnad hukkuvad.»

Jaanus Elts tõdes, et põhimõtteliselt sõltub rukkirääk inimese maaharimisest, sest aastaid niitmata ja võsastuvatelt niitudelt ta kaob. Samas märkis ornitoloog, et tehnika areng ja kuivendamine on räägule pigem halvasti mõjunud. Vanasti tehti heina pigem seal, kus liigniiskuse tõttu põldu harida ei saanud. Liigniiskus omakorda tähendas, et heina sai tegema asuda hiljem, paiguti alles juuli teises pooles.

Looduskaitseekspert Silvia Lotman märkis, et Läänemaal Kasari jõe luhtadel algas niitmine 10. juulil. Kuupäev on seatud lootuses, et suurem osa räägupoegadest on juba võimelised niidumasina eest ise ära jooksma.

«Kõiki väikseid loomi me muidugi päästa ei suuda, aga me saame vältida nende hukkumist suurel hulgal,» nentis Lotman. «Mõni konn võib hukka saada ju ka vikatiga niitmisel.»

Hea rääguaasta

Lindude rõngastaja, keskkonnaameti spetsialist Kaarel Kaisel kinnitas, et vähemasti Läänemaal Matsalus on tänavu olnud rukkiräägu laulu kuulda nii laialt, et liigi hävimise järele küll ei lõhna. Harvad pole korrad, kui ühel ajal kuuleb krääksumas kaht isaslindu.

«Ma ei usu, et varasematel aastatel on nad lihtsalt vait püsinud,» arutles Kaisel. «Pigem võib küll väita, et neid on varasemast rohkem.»

Ühest seletust, miks rukkiräägul paistab kujunevat järglasterohke aasta, Kaisel anda ei tihanud. Ta oletas, et vihmase suve tõttu tehti mullu heina tavapärasest hiljem, muist heinamaid jäi üldse niitmata või käidi purustiga üle alles vastu sügist, kui linnupoegadele enam suurt ohtu polnud.

«Mis veel minu meelest rääkude rohkust näitab – sel aastal olen leidnud teedelt vähemalt kolm räägulaipa,» lisas Kaisel.

Juuni esimese poole öil krääksus rukkirääke meiegi külas peaaegu iga teekäänaku taga. Loodetavasti läheb neil vähemalt sama hästi kui Matsalus.

Arvamus

Riho Kinks

Ornitoloog

Rukkiräägu pesa avastamine oleks olnud juhus, sest üldjuhul ei lähe rukkirääk lendu, vaid varjub heina.

Just rukkiräägu pärast soovitatakse talle olulistel aladel niitmist alustada mitte varem kui 15. juulil, et pojad jõuaks kooruda ja suudaks niiduki eest pageda. Alati ei suuda aga ka see päästa, kui on hiline pesitsemine või teine munakurn.

Rukkirääk (Crex crex)

• Rukkirääk on rästast veidi suurem, ligikaudu 150 grammi kaaluv lind, kelle leviala hõlmab suurema osa Euroopast.

• Rukkirääk armastab niiskeid niite, luhtasid, vilja- ja ristikupõlde. Suurema osa elust veedab maapinnal kõrges taimestikus, toitudes putukaist, ussidest, nälkjaist, ämblikest ja seemneist. Hädaohu korral pageb enamasti joostes.

• Rukkirääk talvitub Aafrikas, on üks varasemaid Eestist lahkujaid ja hilisemaid saabujaid. Kuulub looduskaitsealuse liigina kolmandasse kaitsekategooriasse.

Allikas: bio.edu.ee

Tagasi üles