100-aastane juubilar kandis pärle ja roosat küünelakki

Roosid. Foto: Urmas Luik

Vally-Emilie Heinola astub uksel võõrastele vastu ja seisab tere öeldes nii sirgelt, et igaks juhuks peab üle küsima, kas tema on see 100-aastane juubilar, või ootab pärisjuubilar külalisi kuskil tagapool.

69-aastane poeg Uno Heinola seisab muheldes kõrval ja viskab villast, et ah jah – ta otsis oma 100-aastasele emale nii umbes kümmekond aastat noorema asendaja.

Vally-Emilie Heinola naerab kaasa ja särab nagu kuninganna, pärlikee kaelas ja pärliga kõrvarõngad kõrvas ning lokisoeng peas.

«Kas me astuksime nüüd elutuppa,» ütleb ta.

Kui millestki on kahju, siis sellest, et Vally-Emilie Heinola ei luba ennast pildistada. Sellest oleks tulnud imeilus pilt!

Juubilar aga märgib, et temale on reporteriga kohtuminegi ülearu suur tähelepanu ning ta ei tea, mis inimesed nüüd arvavad, kui seda lugu ajalehest loevad.

Vally-Emilie Heinola elab Annelinna säravpuhtas korteris üksipäini ja saab kõigega ise hakkama. Tema korter on neljandal, poja korter kolmandal korrusel ning trepist üles-alla käimine ei ole Vally-Emiliele mingi küsimus.

Kui Uno Heinola kööki kohvi tooma läheb, kiidab Vally-Emilie oma poega, kes on Eesti Maaülikooli kinnistute majandusjuhataja ja tema eest hästi hoolitseb. Siis kiidab miniat, kes on Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurgia osakonna arst Epp Heinola ning kes teda samuti hoolega valvab. Tagatipuks kiidab ta lapselapsi – Ivarit ja Ivikat, kes on samuti väga targad ja ilusad inimesed.

Vally-Emilie Heinola räägib seda kõike pisut sosinal, sest arvab, et ta pojale niisugune oma pere kiitmine ei meeldi, aga et poeg on köögis, siis sosistab ta selle, mis südamel, vurinal ette.

Seejärel on kohv laual ja Vally-Emilie paneb käe tähendusrikkalt huultele – ta näpud on ilusad ja küüntel suveroosa lakk!

«Ah, see oli jälle mu poeg, kes pani mulle aja maniküüri ja pediküüri ning ma ei saanud ju ära öelda, kui aeg oli juba kinni pandud,» ütleb Vally-Emilie.

Vally-Emilie Heinola on sündinud ja kasvanud Valgamaal. Ta ema suri varakult ning teda kasvatas võõrasema, kuna isa oli töö tõttu pikki kuid kodunt eemal. Vally-Emilie meenutas, et ta lapsepõlv möödus kasinuses ja ranguses – esimese lumega ei tohtinud saapaidki jalga panna, et neid mitte ära kulutada.

Ta õppis Valga Tütarlaste Gümnaasiumis, abiellus Julius-Theodor Heinolaga, kes oli väga hea sportlane ja vedurijuht ning kes leidis ta tantsusaalist, sest  Vally-Emilie tantsis nii hästi.

Mees viidi 1945. kaheteistkümneks aastaks Vorkuta vangilaagrisse ning Vally-Emilie pidi sel ajal pojaga kahekesi hakkama saama. Poeg Uno meenutab seda aega nii, et kokku hoidsid nad emaga kõige enam kõhu kõrvalt, ja nii sai tema väljas käies siiski ka sametpükse kanda. Aga õnneks tuli Julius-Theodor tagasi ning Vally-Emilie elas temaga koos kuni mehe surmani – kokku 51 aastat.

Vally-Emilie Heinola 100-aastane sünnipäev oli 9. juulil.