Analüüs: kaebekiri paisutab ülikoolis tühja tüli

Vanasti käis spikerdamine nii. Tänapäeval on spikrid telefonis, käekellas, kõrvas olevas kuularis. Neil kahel spikerdamisviisil on üks ühine joon: nende kasutamiseks on loodud võimalus. Kui õppejõu ja tudengite vahel tekib konflikt, on harva ainusüüdlaseks üks osapool. Sama on ka spikerdamisega – kui on võimalus maha kirjutada, on olnud võimalus ka seda ennetada. Foto: Margus Ansu

Et demokraatlikus ühiskonnas saab pea kõige kohta hõlpsa vaevaga algatada kaebekirjale allkirjade kogumise, võtangi eksamil spikerdamise ja läbikukkumise pärast tudengite ja õppejõu vahel tekkinud vastasseisu piiritlemisel osaliselt aluseks Eesti Infotehnoloogia Kolledži üliõpilaste kirja kooli juhtkonnale nõudmisega kolledži õppejõud Peeter Lorents õppetegevusest kõrvaldada.

Siiski pole järgnev sugugi ainult IT-kolledži ja konkreetse juhtumi pinnalt, vaid lähtub üldistusest, et peeglisse oleks tihtilugu tarvis vaadata nii tudengkonnal kui ka õppejõududel. Sellised konfliktid on koht, kus mõlemal poolel tasuks kuumadele faktidele jahtunud emotsioonide ja külma kõhuga veel kord otsa vaadata.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo esitas 28. juunil Postimehe usutluses üleskutse mitte sallida akadeemilist petturlust. See lähtus küll Lorentsi juhtumist, kuid isegi minister nentis: «Seetõttu pole küsimus üksikus juhtumis, vaid negatiivsetes tendentsides, millest pole sugugi piisavalt avatult räägitud.»

Eks ole kõnekas seegi fakt, et süvenevast probleemist ollakse teadlik juba valitsuse tasandil. Kuigi ministri ja tudengkonna vahel on veel mitu tasandit, kus probleemiga võinuks tegelda varem.

Miks siis ei ole sellega enne tegeldud? Mõned kümnendi-paari eest ülikooli lõpetanud või seal õpetanud väidavad nüüd, et varem ei olnud tudeng laisk ega spikerdanud. Paraku pole fakt, et akadeemiline laiskus ja petturlus polnud samaväärne probleem ka kolmekümne aasta eest.

Uued ajad, kombed

Lihtsalt vahepeal on muutunud ühiskond ja tehnoloogiline potentsiaal. Kontrollimisel sai kindlaks teha, kas töö oli teise pealt maha viksitud või pani selle autor ise kirja, üksnes õppejõu heale mälule lootes.

Asjaolu, et tudengid on rumalamad, laisemad või kehvemad kui varem, ei pruugi samuti paika pidada. Näiteks 1973. aastal tuli mõne teoreetilise käsitlusega tutvumiseks sõita Moskvasse raamatukokku, et seal siis raamatust tarkus kaustikusse ümber kirjutada, tänapäeval saab sama teabe kätte kodust lahkumata.

Ja see ongi ainuõige. Oleks ju kaunis tulutu sõita linna teise otsa, veel hullem, teise linna tarviliku artikli järele, mis siis raamatukoguhoidja abiga sama moodi arvutiekraanil avatakse.

Teabe kättesaadavus ja hulk on muutunud palju-palju suuremaks, kui see oli 40 aasta eest. Tänapäeval pole enam niivõrd keskne probleem konkreetse raamatu kättesaamine, vaid selle õige väljaotsimine – infot, mille hulgast kvaliteetne ja väärtuslik teabekild leida tuleb, on tuhandeid kordi rohkem.

Teemat kommenteerisid juuni lõpus Tartu Ülikooli majandus- ja õigusteaduskondade õppejõud Kalle Merusk ja Viktor Trasberg. Nad olid seisukohal, et kui petturluseks antakse võimalus, püütakse enamasti seda ka kasutada.

Sellest mõttest ajendatuna on lihtne soovitus õppejõududele: ka hindamise aluseks olevaid meetodeid ja kriteeriume tasub aasta-aastalt muuta. Ehkki see võib tunduda lisatööna. Kui pole teadmist, et mulluse eksamitöö abil on võimalik läbi lüüa, ei püüa tudengid ka selle põhjal spikerdada.

Kes on rumal?

IT-kolledži tudengid kirjutavad kaebekirjas, et õppejõud on ebakompetentne, ning lisavad: «Põhjendus – lubagem faktidel rääkida: 94% esimese kursuse tudengitest kukkus aines läbi. Ühegi eksaminandi tulemus polnud minimaalsest läbisaamise piirist kõrgem. Tudengite hinnangul peab viga peituma kas õpimeetodites, õppejõus või hindamiskriteeriumides. Konsultatsioonidest ja praktikumidest ei piisa kontrolltööde läbimiseks.»

Sellise ebatavaliselt suure läbikukkumisnäitaja puhul tasuks süveneda kahte aspekti – hindamismeetodid ja õppemeetodid. Mõned talved ülikoolis käinud tudeng ei pruugigi neis terminites vahet näha, sestap puudutab järgnev ehk enam õppejõude.

Õppejõul tasuks üle vaadata, kas kursusel kasutatavad õppemeetodid ikka tõesti soosivad teadmiste ja oskuste omandamist aines. Loengukonspektist fakte ette lugedes ning nende kinnistumist pärast andmeanalüüsiga kontrollides ongi juba konflikt soola pandud.

Lisaks, kas hindamismeetodiga kontrollitakse ikka seda, mida kursusel õpetati? Toon lihtsa näite. Koolis on kontrolltöö liitmise-lahutamise peale. Kuigi kõik vastused on õiged, võtab õpetaja Martinil hinde maha koleda käekirja ehk kirjatehnika eest, ehkki seda, kuidas õigeid numbrikujusid joonistada, aines ei õpetatud. Kas selline hindamine on õige või mitte?

Võib-olla jääb mõnes kohas puudu pedagoogilisest lähenemisest? Olen isegi ülikoolis läbinud kursusi, kus õppejõud luges 300 tudengiga auditooriumi ees maha iga kord oma 10-leheküljelise konspekti, ilma et oleks sellelt kahe akadeemilise tunni vältel kordagi silmi tõstnud. Selleks pole just tarvis erilist pedagoogilist meisterlikkust, ausalt öeldes piisab niisugusel loengupidamisel ju ainult lugemisoskusest.

Lugemisoskusest piisas tegelikult ka eksamiks õppimisel, sest tudengid pidid endale needsamad loengukonspektid pähe õppima ja siis eksamil omandatud teadmisi demonstreerima ehk vastava teema kohta kirjutama nii palju kui võimalik.  

Kui pädev on tudeng?

Ja siis muidugi õppejõu pädevuse küsimus. Kas teist-kolmandat semestrit ülikoolis olev tudeng oskab hinnata paar­kümmend aastat mitmes kõrgkoolis õpetanud õppejõu pädevust erialal? Julgen kahelda.

Tudeng saab hinnata, kas ta on omandanud õpiväljundid ehk need teadmised ja oskused, mida peab tudeng teadma positiivse hinde saamiseks ainekursuse lõpus.

Kui üliõpilane siiski tunneb, et on materjali omandanud, kuid eksamil saadud hinne näitab läbikukkumist, tasub sellest esmajoones õppejõuga rääkida. Seejärel proovida uuesti panna oma teadmised proovile ning kui siis ka on tulemus negatiivne, võib hakata protestima.

Ebapädevuse näite tõi kõnealuse juhtumi puhul üks anonüümseks jääda soovinud IT-kolledži tudeng Postimehele antud intervjuus. Ta väitis, et õppejõu ebapädevusele viitas asjaolu, et õppejõud olla loengutel toonud nõukaaegseid näiteid.

Aga seda, kas näide iseenesest oli asjakohane, tudeng ei hinnanud. Ilmselt on sageli võimalik tuua ka ajakohaseid näiteid, kuid õppetöös näite toomine ei teeni mitte ajastut, vaid illustreerib fakti. Näidet tuleb seega hinnata mitte aja-, vaid asjakohasuse printsiibist lähtuvalt.

Lubamatu keelepruuk

On asju, mida õppejõud endale lubada ei saa. Näiteks suhtumist, et aasta on endiselt 1982 ning ühiskondlikult on lubatav juhtimisstiil, kus käsk tuleb ülevalt ja ükskõik mis vormis ning sellele tuleb vastu vaidlemata kuuletuda.

IT-kolledži tudengid põhjendasid oma kaebekirjas, et «professori käitumine on kohatu, üleolev ja ebaprofessionaalne» ning et õppejõud on solvanud isiklikult mitmeid tudengeid sõnadega idioodid, lollid, lambad, rotid, kolhoosi talunikud …

Siinkohal tuleb viivitamata märkida, et väide tugineb üksnes üliõpilaste öeldule ega pruugi kajastada tegelikult toimunut. Peeter Lorents pole seda süüdistust, vähemalt mitte avalikkuse ees, kinnitanud ega ümber lükanud.

Oletame aga, et õppejõud on tõepoolest kedagi eelmainitud sõnadega kõnetanud. Kui tänapäevases töötajaskonda väärtustavas äriettevõttes kasutaks mõni keskastme juht solvavat kõnepruuki, kaalutaks ilmselt üsna kiiresti tema väljavahetamist.

Ei tasu arvata, et tudeng on mingil moel kehvem inimene kui mistahes teine kolleeg. Ja oma kolleegide puhul ei luba me ju endale lugupidamatut kõnepruuki või nende nimetamist eelmainitud nimedega.

Väärikas ja vastastikku lugupidav suhtlemine võiks akadeemilises keskkonnas olla iseenesest mõistetav. Huvitav oleks teada, kui paljud 135 läbikukkunud tudengist võtsid professor Lorentsiga isiklikult ühendust, et tekkinud probleemile lahendust leida? Või kui paljud 73st kaebekirjale allakirjutanust seda tegid?

Usutavasti võiksid ajad, mil esimene ja viimane päästerõngas kurja rõhuja vastu oli keisrile kirjutamine, olla 21. sajandi alguseks ühel pool.

Selliseid kaebekirju saavad teistegi ülikoolide instituudid ja teaduskonnad. Neile ei eelne (ega tegelikult ka järgne) erilist konstruktiivset arutelu. Tudengid lasevad auru välja, õppejõud kaaluvad veel kord, kas õppejõu pisuke palk on ikka seda väärt, ning lõpuks lähevad kõik laiali, hapu maitse suus.

Sestap tasuks enne kuumade emotsioonide toel kaebekirja kokkupanemist endale kriitiliselt otsa vaadata, seejärel püüda lahendada konflikti asjaosalistega ning alles ummikusse jooksmise korral kedagi kolmandat appi kutsuda.

Tudengi poolt

• Tudeng saab hinnata, kas ta on saavutanud aines lubatud õpiväljundid ehk kas ta on saanud ainekursuse kirjelduses lubatud teadmised ja oskused. Kui jah, on õigus nõuda negatiivse hinde ülevaatamist.

• Õppejõud ei tohiks endale lubada kõnepruuki, mis igapäevases tööolukorras oleks kohatu oma kolleegidega – ka tudeng on tulevikus kolleeg ning väärib lugupidavat suhtumist.

• Tudengid ei pruugi olla rumalamad ega spikerdamisele altimad kui varem. Infoühiskonnas elades on materjali hulk väga suur – mida võtta, mida jätta?

Õppejõu poolt

• Tudengite läbikukkumine eksamil ei näita õppejõu pädevust või ebapädevust, vaid peegeldab seda, kas tudengid on aines omandanud piisavalt teadmisi ja oskusi.

• Teabe üleküllus paneb tudengeid otsima üha uusi viise hõlpsamaks läbiajamiseks. Õppejõud peavad lisaks õppetööle pidama sammu uute spikerdamismeetoditega – kas see on otstarbekas viis kulutada professori tööaega?

• Õppejõud võib olla hea spetsialist, kuid see ei tähenda automaatselt, et ta oskab oma teadmisi ka pedagoogiliselt meisterlikult edasi anda.