/nginx/o/2013/07/04/1873990t1hd6e9.jpg)
Viimaste nädalate vältel on Ahja jõe äärne matkarada Taevaskojas meelitanud kohale erakordselt palju rahvast. Kõik tahavad oma silmaga näha, kas tõesti on piirkonna tähtsaimaid vaatamisväärsusi, Emaläte, kokku varisenud. Ainulaadne loodusmälestis on tõepoolest jäädavalt kadunud.
Praegune seisukoht on, et kui looduses nii juhtus, siis inimene ei peaks sekkuma ega üritama koobast uuesti välja kaevata, rääkis Taevaskoja matkaradu haldava Riigimetsa Majandamise Keskuse loodushoiuosakonna Lõuna-Eesti piirkonna juhataja Tarmo Denks. Selliselt otsustasid ka möödunud nädalal maalihke paigas kohal käinud keskkonnaameti ja Maavalla koja esindajad.
«Laseme loodusel omasoodu toimetada,» rääkis Denks ja lisas, et ehk uuristab allikas aastate jooksul uue koopa. Praegu on tähtis hoida inimesi ohutus kauguses ja jälgida, millised protsessid seal jätkuvad.
Ohtlikud praod
Võib arvata, et loodusmälestise matnud maalihke põhjustas 27. juuni õhtul Taevaskoda tabanud äikesetorm.
Kohalike kinnitusel sadas sel õhtul palju vihma ja tuuleiilid olid tugevad. Emalätte koopa kohal on näha, kuidas põlispuud koos liivase pinnasega on varisenud ürgoru järsult kaldalt alla otsekui kelgutades. Pinnas liikus mööda kallast 10–15 meetrit ja mattis allikaga liivakivipaljandi täielikult. Suviste äkkvihmade eest otsisid matkajad varem just Emalätte koopast varju. Maalihke ajal koopas teadaolevalt inimesi ei olnud.
Kohe järgmisel hommikul varingut vaatama sõitnud Denks nägi üksteise otsa segamini paiskunud puid. Koos loodusvahtidega lõigati suurem osa jämedatest puudest juppideks ning veeti minema.
Üsna rohkeveeline allikas, millest varem voolas jõkke keskmiselt neli liitrit vett sekundis, vaid nirises õrnalt liiva alt välja. Päev päeva järel muutus allikas taas veerohkemaks ning nüüd voolab ta oma harjumuspärases mahus. Tõsi, selle vesi on esialgu sogane ning kannab allavoolu prahti ja liiva.
Et osa puid on jätkuvalt varisemisohus ning kaldapealselt leiab mitmeid pragusid, otsustas RMK alles sel kevadel Emalätte juurest järsust kaldast üles viiva trepi kuni olukorra selginemiseni sulgeda. Välja on pandud ohust teavitavad sildid. Denksi sõnul on kavas püstitada allika juurde ka infotahvel, kuhu pannakse üles pilt Emalättest enne varingut.
Keskkonnaamet peab praegu läbirääkimisi teadlastega, et tellida varingualale geoloogiline ekspertiis. On suur oht, et vihma ja tuulega võib pinnas edaspidigi liikuda, ning ohutum on inimesed praegu sellelt alalt eemal hoida, rääkis Denks.
Inimese mõju
Maakultuuri ja uskumuste uurimise ning tavade säilitamisega tegeleva Maavalla koja vanem Ahto Kaasik märkis, et suured praod on veel varisemata pinnase sees. «See on tulevase varingu märk,» avaldas ta arvamust.
Nii nagu Emalätte kujundas loodus, selle ka hävitasid loodusjõud, nentis Kaasik. Küll aga on ta seisukohal, et varingut võis inimtegevus kiirendada. «Kui inimesed poleks seal nii palju trampinud ja ehitanud, poleks meie põlvkond ehk seda varingut näinud,» avaldas Kaasik arvamust.
Inimesed on Taevaskojas alati käinud ja käivad ka edaspidi. Küsimus on aga selles, kui lähedale huvilisi loodusmälestistele lubada ning kui lihtsaks seda teha. Mida mugavamad teed ja rajad viivad kohale, seda rohkem on inimesi ja seda suurem on omakorda keskkonnamõju, arutles Kaasik. «Süsteem sööb iseennast sabast,» nentis ta.
Kaasiku hinnangul polnud mingisugust vajadust ehitada ümber nõukogude ajal allika ja Väikse Taevaskoja vahelisele mäenõlvale rajatud treppe. Uutele metalltreppidele rajati betoonalused. Konstruktsioon tõi tema kinnitusel kaasa vibratsiooni ja resonantsi. Et praegu on trepp külastajatele suletud, peab Kaasik ainuõigeks.
Eesti Geoloogiakeskuse geoloog Kalle Suuroja peab inimtegevuse mõju varingu põhjusena siiski minimaalseks. «Jõgi on määratud seda kallast uuristama ja puud peavad millalgi ikka alla kukkuma,» ütles ta. Kui kallas ei oleks minevikus varisenud, poleks meil ka armastatud liivakaljusid.
Viimastel aastakümnetel on Taevaskoja liivapaljanditel esinenud varinguid väga vähe. Väiksemaid tükke on liivakaljust ikka murenenud ja ka Emalätte kohalt sadas sel kevadel pisut liiva alla, kuid tõsisemate maalihetega on loodusmälestistest viimastel aastatel kokku puutunud vaid Hinni kanjon Võrumaal.
Populaarne koht
«Me ei pea looma võimalusi, et meelitada võimalikult palju inimesi pühapaika,» jätkas omakorda Kaasik. Taevaskoja külastusstatistikat vaadates on näha, et tingimuste paranedes suureneb ka külastatavus.
Elektronloendurid on seal viimastel aastatel kokku lugenud juba üle 40 000 inimese läbikäigu aastas. Viimastel nädalavahetustel käis matkaradadel tema andmetel koguni 4000 inimest.
Denks peab treppide rajamist aga õigeks asjaks, sest jõeäärne kallas on väga järsk. Inimesed võivad kergesti libiseda ja kukkuda ning nüüdisajal on nad varmad vigastuse korral objekti haldajat kohe kohtusse kaebama. Seetõttu peavadki sihtkaitseala haldajad pingutama, et huvilised end ei vigastaks. Hiljuti valmisid seal ka senisest avaramad jalgteed, mille ehitamiseks kulus 1900 tonni kruusa.
Selles osas on Denks aga Kaasikuga nõus, et mida paremad on tingimused, seda nõudlikumaks muutuvad ka inimesed.
Möödunud nädalal võis ajakirjanik ise kogeda, kuidas nooremapoolsed külastajad siunasid loodusvahti selle eest, et Taevaskojas pole prügikaste, kuhu oma prahti visata. Üsna vastumeelselt pidid nad leppima selgitusega, et kui inimene suudab täis taara ja pakendid loodusesse vedada, peaks ta jõudma need tühjalt ka tagasi viia.
Emaläte
• Väikse Taevaskoja liivakivipaljandi naabruses asus kaks meetrit kõrge, kaheksa meetrit lai ja 14 meetrit sügav koobas, millest voolas välja selgeveeline allikas.
• Rahvapärimuse järgi tervendab allika vesi silmanägemist ja avaldab soodsat mõju ka pereõnnele.
• Koopa ees asus enne varingut lohuga kivi, millele meie esiisad viisid ohvriande viljasaagi, karjaõnne ja inimeste tervise heaks.
Allikad: Eesti Instituut, Vikipeedia
/nginx/o/2013/07/05/1876342t1h879e.jpg)